~5275-5070 e.m.a.- Vanimad vanusemäärangud, koldeasemetelt saadud söeproovidelt Rannikul sai üheks tähtsamaks jahiloomaks hüljes.

11.550 aastat tagasi tekkis Balti jääpaisjärvel ühendus ookeaniga, veetaseme alanedes kerkis Ruhnu merest.

Millal tulid Ruhnule elama rootslastest püsiasukad, ei ole teada.

1310-1320 a. Dateerimisaeg algselt Ruhnu kirikule kuulunud kolmel puuskulptuuril: istuv madonna lapsega, istuv madonna ja istuv piiskop.

1341 – Kuramaa piiskop Johannese kiri 28. juunil, milles piiskop lubas Ruhnu rootslastel elada ja omada varandusi rootsi õiguse järgi.

1350 – Rootsis kirjapandud " Gutasaagas" leidub huvitav teade, et kunagi(!) lahkunud ülerahvastatuse tõttu Ojamaalt (Gotlandilt) osa elanikest ja asunud Dagaithi saarele, mida on peetud Hiiumaaks (Dagö). Osa ränduritest võis ju ka Ruhnu asuda? Ajaliselt see sobiks. Ruhnu kümnisereeglid ja soome ning eesti adratüüpide sarnasus osutavad aga, et sisserändajad olid pärit Soome lahe põhjakaldalt.

1558 – Saar liideti Kuramaa Hertsogiriigiga.

1621 – suri esimene Ruhnu kirikuõpetaja, keda ajalugu tunneb. Tema nimi oli Hans Homodt. Samal aastal liideti saar Rootsi Kuningriigiga.

1623 – Ruhnu läks vabahärra, riiginõuniku ja riigiadmiral Carl Carlsson Gyllenhjelmi võimu alla, kes oli kuningas Karl IX poeg. Riigiadmiral oli juba kaks aastat varem Ruhnuga tutvunud. Ta jäi Ruhnu juurde tuulevarju ühe osaga Rootsi laevastikust, mis hiljem vallutas Lätis Riia linna. Torm ajas ülejäänud laevastiku, sealhulgas Gustav II Adolfi laeva Pärnusse.

1624 – Ruhnus on 18 talu ja 120 inimest. Jõukaim talu oli kupja Jakob Bartelssoni päralt: 7 vakamaad rukkikülvi, 3 vakamaad odrakülvi, 8 hobust, 1 sälg, 12 lüpsilehma, 2 härga, 4 mullikat, 6 vasikat, 15 lammast, 7 siga ja 3 hane.

1626 – 16. juunil lasi Gyllenhjelm Ruhnu välja rentida ühele saksa päritolu isandale – Isak Bohn´ile.

1627 – Vanim geograafiline kaart Ruhnust – Olof Holgerssoni visand.

1643-1644 Ehitati Ruhnu Püha Magdalena puukirik. Nime sai kirik pärimuse kohaselt esimese lapse järgi, kes selles ristiti. Portaali kohal on lugeda aastaarvud 1644-1851. Viimatimainitud aastal kirik remonditi.

Samal aastal anti Stockholmis välja raamat "Upplivade Aska" ("Tuhast tõusnud"), kus Ruhnut esmakordselt kirjanduses mainitakse.

1646 – Rootsi kuninga Gustav II Adolfi korraldusel ehitati Ruhnu Pärsi tuletorn.

1649 – 25. juuniil teatas Admiral Gyllenhjelm ruhnlastele, et edaspidi maksavad nad oma 150 riigitaalrilise rendi ise. Ruhnut rentinud saksa isand Isak Bohn sunniti lahkuma.

1650 – Sõrve ja Ruhnu tuletornide inspektor H. von Stegeling palus Ruhnut riigiadmiralilt enesele rendile, lubades maksta 250 riigitaalrit senise 150 riigitaalri asemel.

1655 – 19.juunil läkitasid Ruhnu mehed kirja kuningale Stockholmi sooviga maksta tema kaudu renti niisama palju kui von Stegeling. Kirjale kirjutati alla asja juurde kuuluvate peremärkidega. Ilmselt nende soov rahuldati, sest seejärel võisid ruhnlased vabamalt ja rahulikumalt elada. Samal aastal sõlmiti Stockholmis rendileping 250 riigitaalrile.

1676 ja 1677 – Mereröövlid laastavad Ruhnut.

1682 – Alustati Ruhnu vanimat kirikuraamatut. Seetõttu, et esimene leht hävis, algas see alles 1683. aasta 7.novembril ning jätkus 1762. aasta 28. maini. Teist kirikuraamatut alustati 1776 ning lõpetati 1835. aastal.

1684 – Sel aastal leidnud kohalikud elanikud soost (praeguse tuletorni juurest) vana puulaeva jäänused, millel oli säilinud laeva nimi "RUNÖ". Sellest saanudki saar oma nime.

1692 – Ruhnus oli koolmeistriks mees nimega Lexilius.

1697 – kirik sai randa kinni jooksnud laevadest teatava osa. Ruhnus oli 34 talu 293 elanikuga.

1689 – Tormi ajal hukkus Liivi lahes üks Ruhnu paat viie inimesega.
Samal aastal oli Ruhnus ametis metsavaht – esimene Eestis teadaolev.

1708 – 5.juulil võitsid venelased saarel olevat Rootsi garnisoni. Rootsi komandant, leitnant ja kaks sõdurit langesid ja ülejäänud said haavata.


1710 – puhkes saarel laastav katk, mis septembri algusest 1.detsembrini surmas 213 inimest ja jättis vaid 80 ellu.
1712 – Ruhnlased said Vene Tsaarlikult Majesteedilt kaitse- ja vabaduskirja.
1713 – Anti ustavus- ja truudusvanne Vene tsaarile Peeter Esimesele. Ruhnu saar kinnitati Saare Maakonna haldusesse iseseisva kihelkonnana.

1726 – 18 aastat pärast saarel laastanud katku, küündis rahvaarv 132 inimeseni.
1727 – Samal ajal kehtestati esimesed määrused hülgekütimeeskondade vahel. 28.juulil tuli hr. maapealik Wolmar Adolph Stackelberg paadiga Riiast. Tal oli kaasas keiserliku valitsuse volitus sisse seada ja saada järelvalve Ruhnu politsei- ja majandusasjanduse üle, samuti võtta koguduselt truudusevanne. Järgmisel päeval andsid selle truudusevande kõik meesisikud, kes said püha armulauda kirikus altari ees.
1729 – 1.jaanuaril tuli ette suurim nn. kirikupahandus. Vabadik Isaac Jons oli end uusaasta hommikul täis joonud ja läks seejärel kirikusse. Jutluse ajal hakkas ta kõva häälega kirikuõpetajat kõnetama, kui see lõi käega kantsli pihta magavate kuulajate äratamiseks. Siis ütles Jons: "Anna pihta, anna pihta või löö paremini, löö paremini. Mägsi talu koer, kui sellel on kutsikad, oskab sama hästi haukuda kui sina, pastor!" Misjuures ta sülitas pastori suunas. Selle eest mõisteti Jons vastavalt seadusandlusele rootsi seaduse järgi, mis käis pühapäevarikkumise kohta, aastast 1686 ptk 14 /6 järgi istuma jalapakus neli pühapäeva järjest, samuti maksma kirikule trahvi viis riigitaalrit. Kohtuotsus saadeti otsekohe täide.
Samal aastal käisid Ruhnul külas hundid, kes olid tulnud üle jää Kuramaa metsadest. Hundid tegid saarel suurt kahju, enne kui nad ruhnlaste poolt minema aeti.

1729 – Kirikuõpetajaks sai Eestist pärit Anton Kroll (ametis 1738. aastani).
1731 – Saart laastas rõugeepideemia. Samast aastast on dateeritud vanas puukirikus olev vapikilp Iohann Märtensi nimega.
1734 – Kirikuõpetaja Anton Krollile tungis noaga kallale kiriku vöörmünder. Süüasi lõpetati.

1735 – 1.jaanuaril pidi 80-aastane Peer Jöransson avalikult kirikukaristust kandma, sest ta oli pühapäeval kirikuukse kirikuõpetaja eest kinni pannud, ning aasta ja 1 päeva jooksul eemale hoidnud Issanda armulauast.
1738 – 1.märtsil toimus Ruhnul mõrv. Ülalnimetatud pastor Anton Kroll lasti maha omaenda väimehe, lipniku ja kirurgi Gottfried von Gilseni poolt.
1740 – Tants pulmades keelati tingimusteta.
1741 – 17.mail, lihavõttepäeval, jõudis Ruhnule teade keisrinna Anna Ivanovna surmast. Kirikuõpetaja andis käsu hingekella lüüa. Kellahelistamine jäi siiski ära, sest maksukoguja Joh.Mattson Ellerbusch oli endale hankinud õiguse keelata hingekella löömine ja köster kuuletus keelule.
10.oktoobril, hommikusel ajal, põhjustas kahe purje nägemine merel ruhnlaste hulgas paanikat ja hirmu. Nad vedasid kiiruga oma varad metsa, oletades, et saabuvad laevad on Soome laevad. Kui alused saare juurde jõudsid, osutus, et nad olid välja saadetud Salis` (Salacgriva) külast Liivimaalt, et otsida pagenuid.
Sama aasta 7.novembril saabus keiserlik manifest Rootsi sõjakuulutuse kohta, samuti teine, mis käsitles Rootsi alamate julgeolekut.

1742 – 6.mail andsid ruhnlased ustavus- ja truudusvande Tema Keiserlikule Majesteedile Elizabeth (Jelizaveta) Petrovnale.
1744 – Tuli ette tülisid pastori ja saareelanike vahel kirikuõpetaja tasude pärast. Tülide algatajat karistati ja sunniti Kuressaares ihunuhtlust saama.

1749 – Üks talupoeg sai õnnetult surma puu all, mille ta oli kroonumetsas loata langetanud.
18. novembril märatses ennenägematu torm, mis mõne minuti jooksul kiskus üles ja murdis maha mitu tuhat puud. Kahjustada said ka paljud ehitised. Tuul viis ära kõigi majade katused.
1750 – Vene alus uuris põhjalikult merepõhja Ruhnu ümber ja pani välja meremärke.
Samal aastal ulatus rahvaarv 190 inimeseni.

1751 – Tavapärasel kihelkonnakoosolekul jaanuaris torkas saarerahvas taas silma ülbuse, ninakuse ja ähvarduste poolest, sedapuhku eeskätt Henrik Bulleri suu läbi seoses kirikuõpetaja tasuga. Seejärel, pärast kirikuõpetaja kaebust kubermangukantseleis Kuressaares, saabus resolutsioon, mis käsitles pastori tasu.
Samal aastal pandi mõned pahelised koguduseliikmed kirikuvande alla.
Samal aastal tehti Pärsi tuletornis suurem remont.
1754 – anti välja keeld langetada puid ilma pastori loata.

1755 – Hülgejahi ajal uppus kuus inimest. Samal ajal kerkis taas küsimus kiriku parandamisest. Kirik remonditi. Sellest aastast on pärit puukiriku kantsel ja altar.
1757 – Kihelkonnakoosolekul tehti otsus, et mitte keegi ei tohtinud edaspidi rääkida nõidumisest ega kedagi sellega ähvardada. Samuti keelas kihelkonnakoosolek 25.jaanuaril poistel igasuguse tubakasuitsetamise. Tüdrukutele anti range hoiatus mitte meelitada poisse viinaga enda poole.
Sama aasta 16.novembril saabus saarele leitnant nimega Johan Adolf von Weimar, samuti kuus sõdurit ja üks allohvitser. Seltskond oli tulnud kahel praamil Kuressaarest söödaga kroonu hobustele. Sõjaväelased hakkasid tegema saarel mitmeid vägivallategusid. Juba 6.detsembril sõitis üks Ruhnu paat seitsmemehelise meeskonnaga ära Kuressaarde taotlema võimudelt kaitset von Weimari ja tema sõdurite vastu. Ent paistab, et mehed ei saanud mingit kaitset.

1758 – Kasvasid von Weimari vägivallateod ja seadusevastasused. Kirikuõpetaja tundis ennast kohustatud olema saatma kaksteist talupoega mööda jääd Kuressaarde kaebusega. Ent ilmselt ei saanud mehed ka seekord mingit abi. 28.augustil sõitsid sõjaväelased Ruhnult minema. Ent enne seda olid nad kirikuõpetaja äraolekul peksnud kiriklas kõik katki ja rüüstanud, von Weimar oli isegi lasknud ära põletada kirikuõpetaja selleaastase viljasaagi ja kasvava vilja. Ka ruhnlased olid olnud von Weimarile abiks.

1759 – Kaupmees Brendel Vindavist tõi saarele viina. Viin põhjustas palju korratust ja tõrksust rahva poolt kirikuõpetaja vastu, kellele muuhulgas keelati paati Kuressaarde sõiduks.
1760 – Kaks tüdrukut uppus kui üks ruhnu paat sõitis vastu Vene laeva. Teises paadis olijad päästeti Vene laeva meeskonna poolt.
Sel aastal jäi kirikuõpetaja põldudel vili lõikamata ja niitudel hein tegemata töökäte puudumise tõttu.

1761 – Talupoegade vahel tekkis kaklus, mis oli põhjustatud Kuramaa viinast. Paljud naised olid lubanud end oma ihuviljast kahjulike vahenditega vabastada. Sel aastal sündis kolm paari kaksikuid, kellest üks paar suri.
Samal aastal jäi kirikuõpetaja põld täis külvamata.
1762 – 28.mail sai kirikuõpetaja Kuressaarest konsistooriumist tõsise hoiatuse. Ta pidi edaspidi ülemustele kuulekas olema ning pidama Ruhnu rahva Issanda korra ja manitsuse all.
1770 – 7.juulil määrati, et iga Ruhnu "vabadik" oli kohustatud lõikus-ja heinaajal tegema kolm päeva tegu kiriklale oma leivakotiga, samuti, et tema naine talvel kiriklale ketrama kolm naela lina.
1774 – Kirikuõpetaja lasi altarilt maha võtta kolm vana katoliku päritoluga puukuju. Nende asemele lasi ta paigutada puust krutsifiksi, mis oli maalitud ja hõbetatud, lillevarte ning kardinaliristi kujulisel puust alusel. Sellega saab tõestada, et juba katolikul ajal oli Ruhnul kogudus ja kirik.

1778 – Ruhnu talupoegade seas esines korratusi, kui kiriklale tehti juurdeehitusi.
1798 – Ruhnlased allutati nekrutiandmissundlusele. Ent kogu külarahvas kogus raha, millega nekrutid vabaks osteti. See korjandus pandi toime sel juhul kui nekrutil endal raha polnud. Lunasumma tõusis 1842. aastal 1000 rublani. Kui vastav summa oli tasutud, andis vastav võimuesindaja Riias vabastuskirja nekruti ülejäänud päevade peale. Samal aastal avaldati L.A.Melini Ruhnu kaart "Liivimaa atlases".


1800 – Ruhnu tuli Saaremaalt esimene mölder.

1804 – Ruhnu küla keskele ehitati kahekambriline vangimaja. Vallavanem võis sinna iga inimese 24-ks tunniks kinni panna.

1810 – Tugeva tuule tõttu tõusis vesi nii kõrgele, et saar oli jaotatud kahte ossa. Tormi tagajärjel hävis suur osa metsast.

1836 – 21.mail seati sisse reeglid laevade randajooksmisest nende kohta, kes tabati sellelt, et nad olid varastanud või maha vaikinud selle, et nad olid randa jooksnud laeva kaupu kellegi juures näinud, ostnud ja müünud või olnud ostmise juures ja sellest vaikinud. Kõike seda käsitati kui vargust ning süüdlane mõisteti Kuressaare korrakohtu poolt kõige rängemat karistust kandma, ta pidi oma eluga maksma.

1842 – Ruhnul elas 389 inimest, kellest 207 olid mehed ja 182 naised.
Samal aastal oli Ruhnul mitte vähem kui 272 püssi, neist 11 ühe mehe omanduses.

1847 – Ruhnul polnud ikka veel ühtki kella, ainult üks liivakell. Ruhnlased ajasid asju päikese järgi, mille teekonna nad olid endale täpselt selgeks teinud kompassi ja esemete varjude järgi.

1851 – Valmis nn. tuletorni mõis, praegune arhitektuurimälestis ja Ruhnu Piirivalvekordoni kodu.

1864 – Superintendent A.v.Schmidti andmetel oli Ruhnus 175 hobust, 200 veist ja üle 200 lamba. Lisaks umbes 100 koera.

1865 – Suvel põles kirikla maha.

1870 – Ruhnu toodi mandrilt kaks siili.

1871 – Kirikuõpetajaks sai soomlane Adolf Fredrik Dreijer (ametis oma surmani 1892. aastal. Maetud Ruhnu.).

1875 – Ehitati uus kirikla (vana kirikla hävis tules 1865). Alates sellest aastast tegutses kiriklas kool (kirikukool).

1877 – Houbjerre mäele monteeriti Prantsusmaal Le Havre`is valmistatud metalldetailidest tuletorn.

1894 – Kunagine vangimaja suleti ja leidis edaspidi kasutamist sealaudana.

1900 – Pastoraadis oli 6-klassiline kool. Õpetati lugemist, kirjutamist ja ka numbrite kirjutamist.

1902 – Mõned ruhnlased andsid konsistooriumile üle kaebekirja oma kirikuõpetaja vastu 7. punktis:

1.Kirikuõpetaja jutlustab evangeeliumi valesti.

2.Õpetab lapsi vanemate vastu sõnakuulmatust üles näitama.

3.Õpetab naisi oma meeste vastu sõnakuulmatust näitama.

4.Kirikuõpetaja on tarvitusele võtnud kahtlase lauluraamatu.

5.Ta jätab osa inimesi Issanda armulauast kõrvale.

6.Kiriklas ei anta enam napsi kui kümnist viiakse.

7.Kirikuõpetaja tegevus on ohtlik Ruhnu ühiskonnale.

1908 – Kirikuõpetaja eesistumisel otsustati, et tüdrukud peavad nüüdsest peale alati magama samas ruumis kus vanemad, et neil silm peal hoitaks, et noortel poistel ja tüdrukutel keelatakse öine ringijooksmine ning et nad peavad vanematega ühel ajal magama minema.

1909 – Teadaolevalt esimene esmamainimine rottide olemasolust Ruhnus.

1910 – Saarel seati sisse telegraafijaam.

1912 – 20.juulil õnnistati sisse Ruhnu uus kirik.

1915 – 18.aprillil maabusid Ruhnul Saksa mereväelased. Venelased aeti minema ja saar heideti Saksa ülemvõimu alla.

1917 – 13.oktoobril I Maailmasõja pealetungi käigus maandasid sakslased vesilennukitel kohale toodud dessandi, mis oli teadaolevalt maailma esimene sellelaadne dessant.

1919 –  8.mail saabus saarele Eesti sõjaväe esindaja.


Ruhnu ühendamisel Eestiga etendasid olulist rolli ka ruhnlased ise ja natuke Rootsigi.

17. jaanuaril 1919 võttis Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus vastu järgmise otsuse: "Tunnistada Ruhno saar Eesti Vabariigi osaks". Otsus oli sümboolse iseloomuga – saar oli talvises merevangistuses ja polnud kedagi, kes otsust ruhnlastele teatavaks oleks läinud tegema. Leigus saarekese suhtes kestis läbi kogu kevade. Asutav Kogugi valiti ilma saareelanike osavõtuta.

Kiireks läks asi alles 1919.a. maikuu teisel poolel. 19. mail avaldas "Päevaleht" sõnumi "ameti asjus" Ruhnu saarele komandeeritud ohvitserist, kes teatanud, et "Ruhno saare elanikud ei ole novembrist saadik suuremaaga ühenduses olnud. Eesti riigist ei teadnud nad midagi…elanikkudel on ligi 1000 puuda (järelikult 16380 kg – KJ) hülgerasva, mille vastu nad soola ja arisaki (jaapani vintpüss – KJ) padrunisi soovivad saada… Saare juures kinnipeetud paadis 3 lätlast… Markgrafenist teatatakse: Ulmanisi valitsus olla Ruhno saare Latvija külge kuulutanud ja Taltseni kreisi määranud, sellekohased kuulutused olla Kuramaal väljapandud".

Neli päeva hiljem, 23. mai hommikul määras valitsus kaubandus- ja tööstusministeeriumile 15 000 marka krediiti "hülgerasva ostmiseks Ruhno saarelt". Kolm päeva hiljem andis litsentsikomisjon loa viia saarele padruneid, püsse, nahka, petrooli ja toiduaineid. 30. mai õhtul kell 5 asus "Ruhno saare kommisjon" või "Ruhno ekspeditsioon", nagu seda rohkem esialgu ja hiljemgi asjaajamises tituleeriti, laevaga "Kompass" teele.

Nimelt oli unustanud ekspeditsioon sellise atribuudi kaasa võtta ja saare riikliku kuulumist tähistav Ruhnule heisatav lipp tuli võtta Pärtselile kuuluva "Kompassi" ahtrist. Lipu hind (260 marka) kanti kohe ekspeditsiooni kuludesse, mida pärast seoses ülekuludega veel õiendada tuli.

Ekspeditsioon ise koosnes dokumentide järgi esialgu neljast, hiljem viiest inimesest. Kaks neist esindasid kaubandus- ja tööstusministeeriumi, üks – Riigikontrolli Valitsust. Sisuliselt tähtsaimat funktsiooni täitis aga neljas – Nikolai Blees, siseministeeriumi rootsi rahvusosakonna sekretär. Blees oli eesti rootslastest üks tähtsamaid tegelasi ja kuna Ruhnu ligi kolmesajalise elanikkonna moodustasid samasse rahvagruppi kuuluvad inimesed, oli tema kohalolek juba ise tugev argument, et kallutada ruhnlasi põhja poole.

Sama päeva, 3. juuni lõuna ajal, kahe paiku jõuti sihtkoha juurde.
"Et eesmärgile jõuda, said elanikkude vanad kombed ja traditsioonid respekteeritud ja saare esitajad laeval külalistena vastu võetud, ühtlasi katsusin rootsi keeles neile selgeks teha, et Vabariigi Valitsus igatpidi tahab elanikkude soovidele vastu tulla ja nende huvisid kaitsta. See mõjus saare esitajate peale ja peale paari tunniliste läbirääkimiste palusid nad saatkonna maale…", kirjeldas Blees toimunut siseministrile.

Enne seda toimus ostu-müügi tingimuste kooskõlastamine. Ruhnlastelt osteti 13 140 marga eest 644 puuda 25 naela hülgerasva. Tasuti sularaha ja vahetuskaubaga. Eesti rootslaste ajakiri "Kustbon" ("Randlane") kirjutas samal aastal, et saareelanikke varustati "soola, nisujahu, petrooleumi, püsside, padrunite jne…"-ga. Kirjutaja oli Blees. Kõrvutades loetelu ekspeditsiooni aruandega 14. juunist 1919 selgub jne. sisu – piiritus ja vein. Esimest 100 liitrit väärtusega 3000 marka, 150 pudelit, kokku 2650 marga eest.

4. juunil laaditi hülgerasv laeva ja anti vahetuskaup, sh jne. vastu. Saadud jne vastu vabanesid ruhnlased oma ainukesest väljaveoartiklist, mis rahutute aegade kestel seisma oli jäänud. 4. juuni õhtul kl 8 kogunesid ruhnlased pastoraati. Rootsikeelse kõnega esines "vabariigi esitaja poliitilises sihis" N.Blees. Tema ülesanne polnud lihtne. Mõned kuud hiljem märkis ta, et "ei olnud kerge, sest lettlased käisid enne saarel ja kuulutasid saart Lettimaa osaks ja peale selle kippusid saarlased ise sel ajal Rootsi alla". Blees püüdis neile selgeks teha, "et see saarele väga tähtis ja kasulik on, kui saar Eesti külge jääb, sest niiviisi saavad elanikud ka teiste Eestimaa rootslastega ühendatud, kelledel Asutavas Kogus ja Vabariigi Valitsusel omad rootsi esitajad on,  Mis puutub rootslaste esindajatesse valitsuses, siis Blees valetas. Ajutises Valitsuses eksisteerinud rootsi rahvusministri koht oli kadunud koos Ajutise Valitsuse endaga.

Oma asju otsustasid nad rahvakoosolekul ühiselt.  Nende asju otsustab 5 liikmeline volikogu

Bleesi esinemine oli tagajärjekas. Ruhnlased nõustusid ühinema Eesti Vabariigiga. Nüüd kuulutas Blees saare Vabariigi Valitsuse volitusel Eesti osaks. Järgmisel päeval organiseeriti Ruhnus võimuorganid.

Ostetud hülgerasvaga ei olnud midagi peale hakata ja see riknes, põhjus sobimatud hoidmistingimused. Ekspeditsiooni aruanne oli "puudulikult ja korratult kokkuseatud", kulusid kontrollides avastas Riigikontroll, et riik oli ekspeditsioonist kahju saanud 15 116 marka. Kuid peale mõningast kaalumist otsustas Kontrollnõukogu 20. novembril 1919 asja siiski ära lõpetada. Ta motiveeris oma otsust nii: "Et ekspeditsioon Ruhno saarele enam poliitiline, kui äriline ettevõte oli,