EST
ENG
LAT
Tänapäev nr 35, august 1991
Kõik kordub. Ikka on Ruhnut vaja ühendada. Kord Eesti, kord Läti, kord Saare-, kord Pärnumaaga. Nii 1919 kui 1991. Tänapäev sünnib minevikust. Ka kordub temas.
Praeguse aja asjade käiku pole ma suutnud suurt jälgida, möödanikust arvan end rohkem teadvat.
Ruhnust on kirjutatud enam, kui nii mõnestki muust Eestimaa tükist. Kirjeldamist on leidnud ka Ruhnu omaaegne “ühendamine” Eesti Vabariigiga. Kuid pahatihti on need kirjeldamised tuginenud kas autori enese või, mis sagedasem, teiste mälule. Mälu pole aga toimunu taastamisel fantaasiast eriti palju parem abimees.
Alljärgnev ülevaade põhineb ERAs säilitatavatel omaaegsetel dokumentidel. Mõningal määral on neid täiendatud ka tolleaegse ajakirjandusega. Ütlen kohe, et see pole kõikehõlmav ülevaade toimunust. Vaatluse alla ei tule süzheeliin Eesti ja Läti kemplemisest. Ruhnu ühendamisel Eestiga etendasid olulist rolli ka ruhnlased ise ja natuke Rootsigi. Põhirõhk langebki sellele. Ent need faktid ja probleemid on seni ka kõige vähem valgustamist leidnud.
17. jaanuaril 1919 võttis Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus vastu järgmise otsuse: “Tunnistada Ruhno saar Eesti Vabariigi osaks”. Otsus oli sümboolse iseloomuga – saar oli talvises merevangistuses ja polnud kedagi, kes otsust ruhnlastele teatavaks oleks läinud tegema. Leigus saarekese suhtes kestis läbi kogu kevade. Asutav Kogugi valiti ilma saareelanike osavõtuta.
Kiireks läks asi alles 1919.a. maikuu teisel poolel. 19. mail avaldas “Päevaleht” sõnumi “ameti asjus” Ruhnu saarele komandeeritud ohvitserist, kes teatanud, et “Ruhno saare elanikud ei ole novembrist saadik suuremaaga ühenduses olnud. Eesti riigist ei teadnud nad midagi…elanikkudel on ligi 1000 puuda (järelikult 16380 kg – KJ) hülgerasva, mille vastu nad soola ja arisaki (jaapani vintpüss – KJ) padrunisi soovivad saada… Saare juures kinnipeetud paadis 3 lätlast… Markgrafenist teatatakse: Ulmanisi valitsus olla Ruhno saare Latvija külge kuulutanud ja Taltseni kreisi määranud, sellekohased kuulutused olla Kuramaal väljapandud”.
Neli päeva hiljem, 23. mai hommikul määras valitsus kaubandus- ja tööstusministeeriumile 15 000 marka krediiti “hülgerasva ostmiseks Ruhno saarelt”. Kolm päeva hiljem andis litsentsikomisjon loa viia saarele padruneid, püsse, nahka, petrooli ja toiduaineid. 30. mai õhtul kell 5 asus “Ruhno saare kommisjon” või “Ruhno ekspeditsioon”, nagu seda rohkem esialgu ja hiljemgi asjaajamises tituleeriti, laevaga “Kompass” teele.
Laeva omanik oli kaupmees J.Pärtsel, üksjagu määrdunud mainega hangeldaja. Aeg oli samasugune kui praegu. Aastaid hiljem ajakirjanduses ilmunud andmeil sõitnud kaasa ka Pärtsel ise. Tollastes dokumentides see otseselt ei peegeldu. Pärtsel andnud laeva ekspeditsiooni käsutusse tasuta ja maksnud veel kinni ka kapteni ning meeskonna palgad. Lahkuseks olid Pärtselil ilmselt omad põhjused. Võimalik, et tõepoolest tema huvi hülgenahkade vastu, mida kirjeldatakse mälestuste järgi kirjutatud artiklis 1937.a. “Kaitse Kodus” (lk. 588). Ekspeditsiooni enda aruanded ei kõnele nahkadest sõnagi, see tegelenud vaid hülgerasvaga. Et omakasupüüdmatus ei kuulunud Pärtseli vooruste hulka, kinnitab lugu lipuga. Nimelt oli unustanud ekspeditsioon sellise atribuudi kaasa võtta ja saare riikliku kuulumist tähistav Ruhnule heisatav lipp tuli võtta Pärtselile kuuluva “Kompassi” ahtrist. Lipu hind (260 marka) kanti kohe ekspeditsiooni kuludesse, mida pärast seoses ülekuludega veel õiendada tuli.
Ekspeditsioon ise koosnes dokumentide järgi esialgu neljast, hiljem viiest inimesest. Kaks neist esindasid kaubandus- ja tööstusministeeriumi, üks – Riigikontrolli Valitsust. Sisuliselt tähtsaimat funktsiooni täitis aga neljas – Nikolai Blees, siseministeeriumi rootsi rahvusosakonna sekretär. Blees oli eesti rootslastest üks tähtsamaid tegelasi ja kuna Ruhnu ligi kolmesajalise elanikkonna moodustasid samasse rahvagruppi kuuluvad inimesed, oli tema kohalolek juba ise tugev argument, et kallutada ruhnlasi põhja poole.
1. juunil jõudis ekspeditsioon Kuressaarde. Siin liitus ekspeditsiooniga kohalik metsaülem. Kuressaares leidis ekspeditsioon end ka sunnitud olevat “asjatundjate poole pöörduma, et kasulikke näpunäiteid saare elanikkude kommete ja traditsioonide kohta saada, mis ekspeditsiooni õnnelikku kordaminekut kindlustaks”. Õpetust jagas tollane garnisoni ülemarst ja sõjaväesanatooriumi juhataja doktor A(leksander) Paldro(c)k. “Sellepärast pidime juba mainitud isandat pidulikult vastu võtma ja tänama, mis teatud kuludega ühendatud oli”, anti hiljem aru ülemäärastest kulutustest. Kas ja kuidas see vastuvõtt ka sellega ühendatud oli, et arst ja üks ekspeditsiooni liikmeid üht ja sama perekonnanime kandsid, on teadmata. “Vastuvõtt” võttis aega poolteist ööpäeva. Ööl vastu 3. juunit asuti taas teele.
Sama päeva, 3. juuni lõuna ajal, kahe paiku jõuti sihtkoha juurde. Just juurde, mitte sihtkohta.
Veenda ruhnlasi ühinema Eestiga ei kulgenud sugugi nii hõlpsalt, nagu seda hiljem mälestustes on kujutatud. Kasutada tuli mitut laadi argumente ja ära ei saanud ka öelda diplomaatilisest libedusest. Siin kulusid doktor Paldrocki näpunäited ilmselt tõepoolest ära.
“Et eesmärgile jõuda, said elanikkude vanad kombed ja traditsioonid respekteeritud ja saare esitajad laeval külalistena vastu võetud, ühtlasi katsusin rootsi keeles neile selgeks teha, et Vabariigi Valitsus igatpidi tahab elanikkude soovidele vastu tulla ja nende huvisid kaitsta. See mõjus saare esitajate peale ja peale paari tunniliste läbirääkimiste palusid nad saatkonna maale…”, kirjeldas Blees toimunut siseministrile.
Lõplikku vastust ometi ei saadud – vastavalt ruhnlaste kommetele võis selle anda vaid saareelanike üldkoosolek.
Enne seda toimus ostu-müügi tingimuste kooskõlastamine. Ruhnlastelt osteti 13 140 marga eest 644 puuda 25 naela hülgerasva. Tasuti sularaha ja vahetuskaubaga. Eesti rootslaste ajakiri “Kustbon” (“Randlane”) kirjutas samal aastal, et saareelanikke varustati “soola, nisujahu, petrooleumi, püsside, padrunite jne…”-ga. Kirjutaja oli Blees. Kõrvutades loetelu ekspeditsiooni aruandega 14. juunist 1919 selgub jne. sisu – piiritus ja vein. Esimest 100 liitrit väärtusega 3000 marka, 150 pudelit, kokku 2650 marga eest. Õlut, millest kirjutab 1973.a. ilmunud broshüür “Kihnu ja Ruhnu”, ei maini ükski 1919.a. dokument või kirjatükk. Ja kes kurat olekski ka tollal vaevunudki nii vedelat nii kaugele vedama.
See jne äratas tähelepanu juba siis. Riigikontroll esitas veel samal kuul küsimuse ja tõmbas paralleeli: “…mille põhjal on (tööstus- ja kaubandus- -K.J.) minister hr Jaanson (pole minu sugulane – K.J.) ajutise valitsuse määruse 7.XII 18.a. prg 1 (Riigiteataja nr. 7) vastu meie ajal ja meie maal, nii kui vanaste Ameerika metsades punanahkadele tulivett, vahetuskaubaks tulivett määranud”.
4. juunil laaditi hülgerasv laeva ja anti vahetuskaup, sh jne. vastu. Saadud jne vastu vabanesid ruhnlased oma ainukesest väljaveoartiklist, mis rahutute aegade kestel seisma oli jäänud. Asjaolu, mis saareelanikke ekspeditsiooni pakkumiste suhtes kindlasti vastuvõtlikumaks pidi tegema. Et Tallinnas selle rasvaga veel tegemist oli ja midagi lõpuks teha polnud, on iselugu. Sama päeva, 4. juuni õhtul kl 8 kogunesid ruhnlased pastoraati. Rootsikeelse kõnega esines “vabariigi esitaja poliitilises sihis” N.Blees. Tema ülesanne polnud lihtne. Mõned kuud hiljem märkis ta, et “ei olnud kerge, sest lettlased käisid enne saarel ja kuulutasid saart Lettimaa osaks ja peale selle kippusid saarlased ise sel ajal Rootsi alla”. Blees püüdis neile selgeks teha, “et see saarele väga tähtis ja kasulik on, kui saar Eesti külge jääb, sest niiviisi saavad elanikud ka teiste Eestimaa rootslastega ühendatud, kelledel Asutavas Kogus ja Vabariigi Valitsusel omad rootsi esitajad on, et ühendus Rootsimaaga, kui väga meie rootslased seda ka ehk soovivad, mõtteta on ja sugugi läbiviidav ei ole”. Mis puutub rootslaste esindajatesse valitsuses, siis Blees valetas. Ajutises Valitsuses eksisteerinud rootsi rahvusministri koht oli kadunud koos Ajutise Valitsuse endaga.
Ajad on muutunud ja meie koos nendega. Tollasel Ruhnul elas ligi kolmsada inimest ja üle neljakümne täiskasvanud mehe. Oma asju otsustasid nad rahvakoosolekul ühiselt. Nüüd elavat Ruhnus alaliselt viiekümne inimese ringis. Nende asju otsustab 5 liikmeline volikogu (“Päevaleht 6. aprill 1991). Ja sedagi peetakse demokraatia võiduks. Tõemeeli ja isegi õigusega.
Bleesi esinemine oli tagajärjekas. Ruhnlased nõustusid ühinema Eesti Vabariigiga. Nüüd kuulutas Blees saare Vabariigi Valitsuse volitusel Eesti osaks. Järgmisel päeval organiseeriti Ruhnus võimuorganid. Miks seda kohe ei tehtud, ei tea. Südaööl vastu 6. juunit lahkus ekspeditsioon saarelt laevale. 6. juuni varahommikul eemaldus laev Ruhnust ja jõudis tagasi Tallinna 8. juuni õhtul.
Ekspeditsioonist ilmus sama aasta 18. juuli “Tallinna Teataja”s üsna täpne ülevaade, mis kujutas endast ühe aruande redigeeritud ja parandatud varianti. Nii palju, kui mina tean, pole sedagi keegi hiljem kasutanud. Selle asemel levisid Ruhnu ühendamisest Eestiga mitmesugused meenutustel baseeruvad lood, kus ekspeditsiooni toimumisaegagi näiteks 1919.a. algusesse kui augusti paigutatud.
Tallinna naasmisega polnud ekspeditsioonile punkti pandud. Ostetud hülgerasvaga ei olnud midagi peale hakata ja see riknes, põhjus sobimatud hoidmistingimused. Ekspeditsiooni aruanne oli “puudulikult ja korratult kokkuseatud”, kulusid kontrollides avastas Riigikontroll, et riik oli ekspeditsioonist kahju saanud 15 116 marka. Kuid peale mõningast kaalumist otsustas Kontrollnõukogu 20. novembril 1919 asja siiski ära lõpetada. Ta motiveeris oma otsust nii: “Et ekspeditsioon Ruhno saarele enam poliitiline, kui äriline ettevõte oli, 2) et ekspeditsiooni liikmete tegevuses omakasu püüdmist olema ei näi, 3) et kahju… mis riik ekspeditsiooni läbi saanud, olgugi, et ekspeditsiooni juhataja hooletuse tõttu tulnud, peaasjalikult olukorrast tingitud oli…”.
R uhnu ühendamine Eestiga ei lõppenud ekspeditsioonilooga. Sellest aga, mis juhtus hiljem, edaspidi.
