Ajalugu

11.550 aastat tagasi tekkis Balti jääpaisjärvel ühendus ookeaniga, veetaseme alanedes kerkis Ruhnu merest.

Millal tulid Ruhnule elama rootslastest püsiasukad, ei ole teada.

1310-1320 a. Dateerimisaeg algselt Ruhnu kirikule kuulunud kolmel puuskulptuuril: istuv madonna lapsega, istuv madonna ja istuv piiskop.

1341 – Kuramaa piiskop Johannese kiri 28. juunil, milles piiskop lubas Ruhnu rootslastel elada ja omada varandusi rootsi õiguse järgi.

1350 – Rootsis kirjapandud ” Gutasaagas” leidub huvitav teade, et kunagi(!) lahkunud ülerahvastatuse tõttu Ojamaalt (Gotlandilt) osa elanikest ja asunud Dagaithi saarele, mida on peetud Hiiumaaks (Dagö). Osa ränduritest võis ju ka Ruhnu asuda? Ajaliselt see sobiks. Ruhnu kümnisereeglid ja soome ning eesti adratüüpide sarnasus osutavad aga, et sisserändajad olid pärit Soome lahe põhjakaldalt.

1558 – Saar liideti Kuramaa Hertsogiriigiga.

1621 – suri esimene Ruhnu kirikuõpetaja, keda ajalugu tunneb. Tema nimi oli Hans Homodt. Samal aastal liideti saar Rootsi Kuningriigiga.

1623 – Ruhnu läks vabahärra, riiginõuniku ja riigiadmiral Carl Carlsson Gyllenhjelmi võimu alla, kes oli kuningas Karl IX poeg. Riigiadmiral oli juba kaks aastat varem Ruhnuga tutvunud. Ta jäi Ruhnu juurde tuulevarju ühe osaga Rootsi laevastikust, mis hiljem vallutas Lätis Riia linna. Torm ajas ülejäänud laevastiku, sealhulgas Gustav II Adolfi laeva Pärnusse.

1624 – Ruhnus on 18 talu ja 120 inimest. Jõukaim talu oli kupja Jakob Bartelssoni päralt: 7 vakamaad rukkikülvi, 3 vakamaad odrakülvi, 8 hobust, 1 sälg, 12 lüpsilehma, 2 härga, 4 mullikat, 6 vasikat, 15 lammast, 7 siga ja 3 hane.

1626 – 16. juunil lasi Gyllenhjelm Ruhnu välja rentida ühele saksa päritolu isandale – Isak Bohn´ile.

1627 – Vanim geograafiline kaart Ruhnust – Olof Holgerssoni visand.

1643-1644 Ehitati Ruhnu Püha Magdalena puukirik. Nime sai kirik pärimuse kohaselt esimese lapse järgi, kes selles ristiti. Portaali kohal on lugeda aastaarvud 1644-1851. Viimatimainitud aastal kirik remonditi.

Samal aastal anti Stockholmis välja raamat “Upplivade Aska” (“Tuhast tõusnud”), kus Ruhnut esmakordselt kirjanduses mainitakse.

1646 – Rootsi kuninga Gustav II Adolfi korraldusel ehitati Ruhnu Pärsi tuletorn.

1649 – 25. juuniil teatas Admiral Gyllenhjelm ruhnlastele, et edaspidi maksavad nad oma 150 riigitaalrilise rendi ise. Ruhnut rentinud saksa isand Isak Bohn sunniti lahkuma.

1650 – Sõrve ja Ruhnu tuletornide inspektor H. von Stegeling palus Ruhnut riigiadmiralilt enesele rendile, lubades maksta 250 riigitaalrit senise 150 riigitaalri asemel.

1655 – 19.juunil läkitasid Ruhnu mehed kirja kuningale Stockholmi sooviga maksta tema kaudu renti niisama palju kui von Stegeling. Kirjale kirjutati alla asja juurde kuuluvate peremärkidega. Ilmselt nende soov rahuldati, sest seejärel võisid ruhnlased vabamalt ja rahulikumalt elada. Samal aastal sõlmiti Stockholmis rendileping 250 riigitaalrile.

1676 ja 1677 – Mereröövlid laastavad Ruhnut.

1682 – Alustati Ruhnu vanimat kirikuraamatut. Seetõttu, et esimene leht hävis, algas see alles 1683. aasta 7.novembril ning jätkus 1762. aasta 28. maini. Teist kirikuraamatut alustati 1776 ning lõpetati 1835. aastal.

1684 – Sel aastal leidnud kohalikud elanikud soost (praeguse tuletorni juurest) vana puulaeva jäänused, millel oli säilinud laeva nimi “RUNÖ”. Sellest saanudki saar oma nime.

1692 – Ruhnus oli koolmeistriks mees nimega Lexilius.

1697 – kirik sai randa kinni jooksnud laevadest teatava osa. Ruhnus oli 34 talu 293 elanikuga.

1689 – Tormi ajal hukkus Liivi lahes üks Ruhnu paat viie inimesega.

Samal aastal oli Ruhnus ametis metsavaht – esimene Eestis teadaolev.

1708 – 5.juulil võitsid venelased saarel olevat Rootsi garnisoni. Rootsi komandant, leitnant ja kaks sõdurit langesid ja ülejäänud said haavata.

1710 – puhkes saarel laastav katk, mis septembri algusest 1.detsembrini surmas 213 inimest ja jättis vaid 80 ellu.

1712 – Ruhnlased said Vene Tsaarlikult Majesteedilt kaitse- ja vabaduskirja.

1713 – Anti ustavus- ja truudusvanne Vene tsaarile Peeter Esimesele. Ruhnu saar kinnitati Saare Maakonna haldusesse iseseisva kihelkonnana.

1726 – 18 aastat pärast saarel laastanud katku, küündis rahvaarv 132 inimeseni.

1727 – Samal ajal kehtestati esimesed määrused hülgekütimeeskondade vahel. 28.juulil tuli hr. maapealik Wolmar Adolph Stackelberg paadiga Riiast. Tal oli kaasas keiserliku valitsuse volitus sisse seada ja saada järelvalve Ruhnu politsei- ja majandusasjanduse üle, samuti võtta koguduselt truudusevanne. Järgmisel päeval andsid selle truudusevande kõik meesisikud, kes said püha armulauda kirikus altari ees.

1729 – 1.jaanuaril tuli ette suurim nn. kirikupahandus. Vabadik Isaac Jons oli end uusaasta hommikul täis joonud ja läks seejärel kirikusse. Jutluse ajal hakkas ta kõva häälega kirikuõpetajat kõnetama, kui see lõi käega kantsli pihta magavate kuulajate äratamiseks. Siis ütles Jons: “Anna pihta, anna pihta või löö paremini, löö paremini. Mägsi talu koer, kui sellel on kutsikad, oskab sama hästi haukuda kui sina, pastor!” Misjuures ta sülitas pastori suunas. Selle eest mõisteti Jons vastavalt seadusandlusele rootsi seaduse järgi, mis käis pühapäevarikkumise kohta, aastast 1686 ptk 14 /6 järgi istuma jalapakus neli pühapäeva järjest, samuti maksma kirikule trahvi viis riigitaalrit. Kohtuotsus saadeti otsekohe täide.
Samal aastal käisid Ruhnul külas hundid, kes olid tulnud üle jää Kuramaa metsadest. Hundid tegid saarel suurt kahju, enne kui nad ruhnlaste poolt minema aeti.

1729 – Kirikuõpetajaks sai Eestist pärit Anton Kroll (ametis 1738. aastani).

1731 – Saart laastas rõugeepideemia. Samast aastast on dateeritud vanas puukirikus olev vapikilp Iohann Märtensi nimega.

1734 – Kirikuõpetaja Anton Krollile tungis noaga kallale kiriku vöörmünder. Süüasi lõpetati.

1735 – 1.jaanuaril pidi 80-aastane Peer Jöransson avalikult kirikukaristust kandma, sest ta oli pühapäeval kirikuukse kirikuõpetaja eest kinni pannud, ning aasta ja 1 päeva jooksul eemale hoidnud Issanda armulauast.

1738 – 1.märtsil toimus Ruhnul mõrv. Ülalnimetatud pastor Anton Kroll lasti maha omaenda väimehe, lipniku ja kirurgi Gottfried von Gilseni poolt.

1740 – Tants pulmades keelati tingimusteta.

1741 – 17.mail, lihavõttepäeval, jõudis Ruhnule teade keisrinna Anna Ivanovna surmast. Kirikuõpetaja andis käsu hingekella lüüa. Kellahelistamine jäi siiski ära, sest maksukoguja Joh.Mattson Ellerbusch oli endale hankinud õiguse keelata hingekella löömine ja köster kuuletus keelule.

10.oktoobril, hommikusel ajal, põhjustas kahe purje nägemine merel ruhnlaste hulgas paanikat ja hirmu. Nad vedasid kiiruga oma varad metsa, oletades, et saabuvad laevad on Soome laevad. Kui alused saare juurde jõudsid, osutus, et nad olid välja saadetud Salis` (Salacgriva) külast Liivimaalt, et otsida pagenuid.

Sama aasta 7.novembril saabus keiserlik manifest Rootsi sõjakuulutuse kohta, samuti teine, mis käsitles Rootsi alamate julgeolekut.

1742 – 6.mail andsid ruhnlased ustavus- ja truudusvande Tema Keiserlikule Majesteedile Elizabeth (Jelizaveta) Petrovnale.
1744 – Tuli ette tülisid pastori ja saareelanike vahel kirikuõpetaja tasude pärast. Tülide algatajat karistati ja sunniti Kuressaares ihunuhtlust saama.

1749 – Üks talupoeg sai õnnetult surma puu all, mille ta oli kroonumetsas loata langetanud.
18. novembril märatses ennenägematu torm, mis mõne minuti jooksul kiskus üles ja murdis maha mitu tuhat puud. Kahjustada said ka paljud ehitised. Tuul viis ära kõigi majade katused.

1750 – Vene alus uuris põhjalikult merepõhja Ruhnu ümber ja pani välja meremärke.
Samal aastal ulatus rahvaarv 190 inimeseni.

1751 – Tavapärasel kihelkonnakoosolekul jaanuaris torkas saarerahvas taas silma ülbuse, ninakuse ja ähvarduste poolest, sedapuhku eeskätt Henrik Bulleri suu läbi seoses kirikuõpetaja tasuga. Seejärel, pärast kirikuõpetaja kaebust kubermangukantseleis Kuressaares, saabus resolutsioon, mis käsitles pastori tasu.

Samal aastal pandi mõned pahelised koguduseliikmed kirikuvande alla.

Samal aastal tehti Pärsi tuletornis suurem remont.

1754 – anti välja keeld langetada puid ilma pastori loata.

1755 – Hülgejahi ajal uppus kuus inimest. Samal ajal kerkis taas küsimus kiriku parandamisest. Kirik remonditi. Sellest aastast on pärit puukiriku kantsel ja altar.

1757 – Kihelkonnakoosolekul tehti otsus, et mitte keegi ei tohtinud edaspidi rääkida nõidumisest ega kedagi sellega ähvardada. Samuti keelas kihelkonnakoosolek 25.jaanuaril poistel igasuguse tubakasuitsetamise. Tüdrukutele anti range hoiatus mitte meelitada poisse viinaga enda poole.

Sama aasta 16.novembril saabus saarele leitnant nimega Johan Adolf von Weimar, samuti kuus sõdurit ja üks allohvitser. Seltskond oli tulnud kahel praamil Kuressaarest söödaga kroonu hobustele. Sõjaväelased hakkasid tegema saarel mitmeid vägivallategusid. Juba 6.detsembril sõitis üks Ruhnu paat seitsmemehelise meeskonnaga ära Kuressaarde taotlema võimudelt kaitset von Weimari ja tema sõdurite vastu. Ent paistab, et mehed ei saanud mingit kaitset.

1758 – Kasvasid von Weimari vägivallateod ja seadusevastasused. Kirikuõpetaja tundis ennast kohustatud olema saatma kaksteist talupoega mööda jääd Kuressaarde kaebusega. Ent ilmselt ei saanud mehed ka seekord mingit abi. 28.augustil sõitsid sõjaväelased Ruhnult minema. Ent enne seda olid nad kirikuõpetaja äraolekul peksnud kiriklas kõik katki ja rüüstanud, von Weimar oli isegi lasknud ära põletada kirikuõpetaja selleaastase viljasaagi ja kasvava vilja. Ka ruhnlased olid olnud von Weimarile abiks.

1759 – Kaupmees Brendel Vindavist tõi saarele viina. Viin põhjustas palju korratust ja tõrksust rahva poolt kirikuõpetaja vastu, kellele muuhulgas keelati paati Kuressaarde sõiduks.
1760 – Kaks tüdrukut uppus kui üks ruhnu paat sõitis vastu Vene laeva. Teises paadis olijad päästeti Vene laeva meeskonna poolt.
Sel aastal jäi kirikuõpetaja põldudel vili lõikamata ja niitudel hein tegemata töökäte puudumise tõttu.

1761 – Talupoegade vahel tekkis kaklus, mis oli põhjustatud Kuramaa viinast. Paljud naised olid lubanud end oma ihuviljast kahjulike vahenditega vabastada. Sel aastal sündis kolm paari kaksikuid, kellest üks paar suri.
Samal aastal jäi kirikuõpetaja põld täis külvamata.

1762 – 28.mail sai kirikuõpetaja Kuressaarest konsistooriumist tõsise hoiatuse. Ta pidi edaspidi ülemustele kuulekas olema ning pidama Ruhnu rahva Issanda korra ja manitsuse all.

1770 – 7.juulil määrati, et iga Ruhnu “vabadik” oli kohustatud lõikus-ja heinaajal tegema kolm päeva tegu kiriklale oma leivakotiga, samuti, et tema naine talvel kiriklale ketrama kolm naela lina.

1774 – Kirikuõpetaja lasi altarilt maha võtta kolm vana katoliku päritoluga puukuju. Nende asemele lasi ta paigutada puust krutsifiksi, mis oli maalitud ja hõbetatud, lillevarte ning kardinaliristi kujulisel puust alusel. Sellega saab tõestada, et juba katolikul ajal oli Ruhnul kogudus ja kirik.

1778 – Ruhnu talupoegade seas esines korratusi, kui kiriklale tehti juurdeehitusi.

1798 – Ruhnlased allutati nekrutiandmissundlusele. Ent kogu külarahvas kogus raha, millega nekrutid vabaks osteti. See korjandus pandi toime sel juhul kui nekrutil endal raha polnud. Lunasumma tõusis 1842. aastal 1000 rublani. Kui vastav summa oli tasutud, andis vastav võimuesindaja Riias vabastuskirja nekruti ülejäänud päevade peale. Samal aastal avaldati L.A.Melini Ruhnu kaart “Liivimaa atlases”.

1800 – Ruhnu tuli Saaremaalt esimene mölder.

1804 – Ruhnu küla keskele ehitati kahekambriline vangimaja. Vallavanem võis sinna iga inimese 24-ks tunniks kinni panna.

1810 – Tugeva tuule tõttu tõusis vesi nii kõrgele, et saar oli jaotatud kahte ossa. Tormi tagajärjel hävis suur osa metsast.

1836 – 21.mail seati sisse reeglid laevade randajooksmisest nende kohta, kes tabati sellelt, et nad olid varastanud või maha vaikinud selle, et nad olid randa jooksnud laeva kaupu kellegi juures näinud, ostnud ja müünud või olnud ostmise juures ja sellest vaikinud. Kõike seda käsitati kui vargust ning süüdlane mõisteti Kuressaare korrakohtu poolt kõige rängemat karistust kandma, ta pidi oma eluga maksma.

1842 – Ruhnul elas 389 inimest, kellest 207 olid mehed ja 182 naised.
Samal aastal oli Ruhnul mitte vähem kui 272 püssi, neist 11 ühe mehe omanduses.

1847 – Ruhnul polnud ikka veel ühtki kella, ainult üks liivakell. Ruhnlased ajasid asju päikese järgi, mille teekonna nad olid endale täpselt selgeks teinud kompassi ja esemete varjude järgi.

1851 – Valmis nn. tuletorni mõis, praegune arhitektuurimälestis ja Ruhnu Piirivalvekordoni kodu.

1864 – Superintendent A.v.Schmidti andmetel oli Ruhnus 175 hobust, 200 veist ja üle 200 lamba. Lisaks umbes 100 koera.

1865 – Suvel põles kirikla maha.

1870 – Ruhnu toodi mandrilt kaks siili.

1871 – Kirikuõpetajaks sai soomlane Adolf Fredrik Dreijer (ametis oma surmani 1892. aastal. Maetud Ruhnu.).

1875 – Ehitati uus kirikla (vana kirikla hävis tules 1865). Alates sellest aastast tegutses kiriklas kool (kirikukool).

1877 – 1877. aastal püstitati Liiv lahes, Ruhnu saare idaküljel omapärane silindrilise torni ja seda toetavate kaldtugedega metalltuletorn. Insener Louis Édouard Lecointre poolt projekteeritud tuletorni monteeritavad elemendid valmistati Prantsusmaal Le Havre’s asuvas Forges et Chantiers de la Méditerranée laevaehitustehases. Torni tippu paigaldati valmimise järgselt Sautter, Lemonnier’i 2. järgu optilise aparaadiga latern. Algne valguslatern hävis Esimeses maailmasõjas ning taastati 1937 aastal insener Ants Niilre projekti järgi. Raudplekist valmistatud tuletorni kõrgus jalamist on 40m. Üle saja aasta töötanud metalltorn on tänaseni töökorras ning on ainus seda tüüpi säilinud tuletorn Läänemere piirkonnas. 3D mudel

1894 – Kunagine vangimaja suleti ja leidis edaspidi kasutamist sealaudana.

1900 – Pastoraadis oli 6-klassiline kool. Õpetati lugemist, kirjutamist ja ka numbrite kirjutamist.

1902 – Mõned ruhnlased andsid konsistooriumile üle kaebekirja oma kirikuõpetaja vastu 7. punktis:

1. Kirikuõpetaja jutlustab evangeeliumi valesti.
2. Õpetab lapsi vanemate vastu sõnakuulmatust üles näitama.
3. Õpetab naisi oma meeste vastu sõnakuulmatust näitama.
4. Kirikuõpetaja on tarvitusele võtnud kahtlase lauluraamatu.
5. Ta jätab osa inimesi Issanda armulauast kõrvale.
6. Kiriklas ei anta enam napsi kui kümnist viiakse.
7. Kirikuõpetaja tegevus on ohtlik Ruhnu ühiskonnale.

1908 – Kirikuõpetaja eesistumisel otsustati, et tüdrukud peavad nüüdsest peale alati magama samas ruumis kus vanemad, et neil silm peal hoitaks, et noortel poistel ja tüdrukutel keelatakse öine ringijooksmine ning et nad peavad vanematega ühel ajal magama minema.

1909 – Teadaolevalt esimene esmamainimine rottide olemasolust Ruhnus.

1910 – Saarel seati sisse telegraafijaam.

1912 – 20.juulil õnnistati sisse Ruhnu uus kirik.

1915 – 18.aprillil maabusid Ruhnul Saksa mereväelased. Venelased aeti minema ja saar heideti Saksa ülemvõimu alla.

1917 – 13.oktoobril I Maailmasõja pealetungi käigus maandasid sakslased vesilennukitel kohale toodud dessandi, mis oli teadaolevalt maailma esimene sellelaadne dessant.

1919 –  8.mail saabus saarele Eesti sõjaväe esindaja.

Ruhnu ühendamisel Eestiga etendasid olulist rolli ka ruhnlased ise ja natuke Rootsigi.

17. jaanuaril 1919 võttis Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus vastu järgmise otsuse: “Tunnistada Ruhno saar Eesti Vabariigi osaks”. Otsus oli sümboolse iseloomuga – saar oli talvises merevangistuses ja polnud kedagi, kes otsust ruhnlastele teatavaks oleks läinud tegema. Leigus saarekese suhtes kestis läbi kogu kevade. Asutav Kogugi valiti ilma saareelanike osavõtuta.

Kiireks läks asi alles 1919.a. maikuu teisel poolel. 19. mail avaldas “Päevaleht” sõnumi “ameti asjus” Ruhnu saarele komandeeritud ohvitserist, kes teatanud, et “Ruhno saare elanikud ei ole novembrist saadik suuremaaga ühenduses olnud. Eesti riigist ei teadnud nad midagi…elanikkudel on ligi 1000 puuda (järelikult 16380 kg – KJ) hülgerasva, mille vastu nad soola ja arisaki (jaapani vintpüss – KJ) padrunisi soovivad saada… Saare juures kinnipeetud paadis 3 lätlast… Markgrafenist teatatakse: Ulmanisi valitsus olla Ruhno saare Latvija külge kuulutanud ja Taltseni kreisi määranud, sellekohased kuulutused olla Kuramaal väljapandud”.

Neli päeva hiljem, 23. mai hommikul määras valitsus kaubandus- ja tööstusministeeriumile 15 000 marka krediiti “hülgerasva ostmiseks Ruhno saarelt”. Kolm päeva hiljem andis litsentsikomisjon loa viia saarele padruneid, püsse, nahka, petrooli ja toiduaineid. 30. mai õhtul kell 5 asus “Ruhno saare kommisjon” või “Ruhno ekspeditsioon”, nagu seda rohkem esialgu ja hiljemgi asjaajamises tituleeriti, laevaga “Kompass” teele.

Nimelt oli unustanud ekspeditsioon sellise atribuudi kaasa võtta ja saare riikliku kuulumist tähistav Ruhnule heisatav lipp tuli võtta Pärtselile kuuluva “Kompassi” ahtrist. Lipu hind (260 marka) kanti kohe ekspeditsiooni kuludesse, mida pärast seoses ülekuludega veel õiendada tuli.

Ekspeditsioon ise koosnes dokumentide järgi esialgu neljast, hiljem viiest inimesest. Kaks neist esindasid kaubandus- ja tööstusministeeriumi, üks – Riigikontrolli Valitsust. Sisuliselt tähtsaimat funktsiooni täitis aga neljas – Nikolai Blees, siseministeeriumi rootsi rahvusosakonna sekretär. Blees oli eesti rootslastest üks tähtsamaid tegelasi ja kuna Ruhnu ligi kolmesajalise elanikkonna moodustasid samasse rahvagruppi kuuluvad inimesed, oli tema kohalolek juba ise tugev argument, et kallutada ruhnlasi põhja poole.

Sama päeva, 3. juuni lõuna ajal, kahe paiku jõuti sihtkoha juurde.
“Et eesmärgile jõuda, said elanikkude vanad kombed ja traditsioonid respekteeritud ja saare esitajad laeval külalistena vastu võetud, ühtlasi katsusin rootsi keeles neile selgeks teha, et Vabariigi Valitsus igatpidi tahab elanikkude soovidele vastu tulla ja nende huvisid kaitsta. See mõjus saare esitajate peale ja peale paari tunniliste läbirääkimiste palusid nad saatkonna maale…”, kirjeldas Blees toimunut siseministrile.

Enne seda toimus ostu-müügi tingimuste kooskõlastamine. Ruhnlastelt osteti 13 140 marga eest 644 puuda 25 naela hülgerasva. Tasuti sularaha ja vahetuskaubaga. Eesti rootslaste ajakiri “Kustbon” (“Randlane”) kirjutas samal aastal, et saareelanikke varustati “soola, nisujahu, petrooleumi, püsside, padrunite jne…”-ga. Kirjutaja oli Blees. Kõrvutades loetelu ekspeditsiooni aruandega 14. juunist 1919 selgub jne. sisu – piiritus ja vein. Esimest 100 liitrit väärtusega 3000 marka, 150 pudelit, kokku 2650 marga eest.

4. juunil laaditi hülgerasv laeva ja anti vahetuskaup, sh jne. vastu. Saadud jne vastu vabanesid ruhnlased oma ainukesest väljaveoartiklist, mis rahutute aegade kestel seisma oli jäänud. 4. juuni õhtul kl 8 kogunesid ruhnlased pastoraati. Rootsikeelse kõnega esines “vabariigi esitaja poliitilises sihis” N.Blees. Tema ülesanne polnud lihtne. Mõned kuud hiljem märkis ta, et “ei olnud kerge, sest lettlased käisid enne saarel ja kuulutasid saart Lettimaa osaks ja peale selle kippusid saarlased ise sel ajal Rootsi alla”. Blees püüdis neile selgeks teha, “et see saarele väga tähtis ja kasulik on, kui saar Eesti külge jääb, sest niiviisi saavad elanikud ka teiste Eestimaa rootslastega ühendatud, kelledel Asutavas Kogus ja Vabariigi Valitsusel omad rootsi esitajad on,  Mis puutub rootslaste esindajatesse valitsuses, siis Blees valetas. Ajutises Valitsuses eksisteerinud rootsi rahvusministri koht oli kadunud koos Ajutise Valitsuse endaga.

Oma asju otsustasid nad rahvakoosolekul ühiselt.  Nende asju otsustab 5 liikmeline volikogu

Bleesi esinemine oli tagajärjekas. Ruhnlased nõustusid ühinema Eesti Vabariigiga. Nüüd kuulutas Blees saare Vabariigi Valitsuse volitusel Eesti osaks. Järgmisel päeval organiseeriti Ruhnus võimuorganid.Ostetud hülgerasvaga ei olnud midagi peale hakata ja see riknes, põhjus sobimatud hoidmistingimused. Ekspeditsiooni aruanne oli “puudulikult ja korratult kokkuseatud”, kulusid kontrollides avastas Riigikontroll, et riik oli ekspeditsioonist kahju saanud 15 116 marka. Kuid peale mõningast kaalumist otsustas Kontrollnõukogu 20. novembril 1919 asja siiski ära lõpetada. Ta motiveeris oma otsust nii: “Et ekspeditsioon Ruhno saarele enam poliitiline, kui äriline ettevõte oli, et ekspeditsiooni liikmete tegevuses omakasu püüdmist olema ei näi, et kahju…mis riik ekspeditsiooni läbi saanud, olgugi, et ekspeditsiooni juhataja hooletuse tõttu tulnud, peaasjalikult olukorrast tingitud oli…”

Nii ühendatigi Ruhnu saar Eesti Vabariigi külge. Tekkinud olukorraga aga lätlased leppida ei soovinud ja 1920-ndate aastate alguses tekib Eestil oma lõunanaabriga selles küsimuses terav diplomaatiline vaidlus.

Allikas: Kaido Jaansoni artikkel ajalehes Tänapäev nr. 35, august 1991.

1920 – Kirikuõpetajaks sai rootslane Ernst Vilhelm Gordon (ametis 1922. aastani).
Valga piirikomisjoni koosolekul taotlesid lätlased Ruhnu saart Läti omandiks.
Ruhnu poisikeste leitud meremiini plahvatuse tagajärjel on 3 inimest surma saanud, 7 vigastatud ja 3 tuuleveskit purustatud.

1921 – 22.märtsil jõudsid viis päeva Liivi lahes hülgejahil olnud 10 Ruhnu meest näljastena Kihnu tuletorni juurde.

16.juuli Rootsi ajaleht “Dagens Tidning” kirjutab, et Rootsi vabaõhumuuseum ei soovi osta Ruhnu puukirikut, sest üleviimise kulud läheksid üle 150.000 Rootsi krooni maksma.

24.augusti “Päeva uudised” teatab, et Ruhnu puukirik tuuakse osade kaupa Tallinnasse, kus ta saab Eesti muuseumi omaks. Vastutasuks muretseb muuseum Ruhnu uuele kirikule oreli.

14.septemberil soovisid 274 Ruhnu elaniku jääda Eesti territoriaalsesse alluvusse.

13.detsembril külastas Eesti riigipea esimest korda Ruhnu saart.

1922 – 3.veebruaril teatab Eesti siseministeerium, et riiklikud valitsemise ülesanded saarel võiks olla ainult sise-, raha- ja põllutööministeeriumil.

2.märtsil määrati valitsuse esindajaks saarel tuletorni ülevaataja.

7.juulil külastas riigivanem Konstantin Päts Ruhnu saart. Päts kinkis Ruhnule oma pildi.

12.juulil külastas Ruhnut Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom.

Samal aastal elas Ruhnus järgmise rahvusliku koosseisuga elanikkond:

• 2 sakslast (2 meest)
• 10 eestlast (2 meest, 8 naist)
• 252 rootslast (119 meest, 133 naist)
• 7 teadmata (7 meest)
• Kokku 271 inimest: 130 meest ja 141 naist

1923 – Kirikuõpetajaks sai rootslane Gunnar Schantz (ametis 1930. aastani).

Samal aastal külastas Ruhnut saksa etnograaf Ernst Klein, kes koostas Rootsi riigi tellimuse põhjal Ruhnust uurimistööd.

Samal aastal saavad Ruhnu elanikud igas kuus 130 palki tasuta metsamaterjali.

25.novembril tunnustab Läti valitsus Ruhnu saare Eesti omaks. Samas tunnevad lätlased huvi, kas Eesti müüb Ruhnu saare neile(eestlased maksavad aastas 2-3 miljonit marka, et saare üle valitseda, aga sissetulekuid saarelt on ainult 16.000 marka).

1924 – 3.juulil olid Ruhnul külaskäigul Rootsi rannakaitselaevad komandör Henrik Gisiko juhatuse all.
Samal aastal alustati sakslaste poolt Esimeses Maailmasõjas puruks tulistatud tuletorni restaureerimist.

Samal aastal trükiti “RUNÖ”- E.Kleini põhjalik uurimus Ruhnust ning leiti arvatavasti pronksiaega kuuluv poolik kivikirves.

23.septembril toimus Ruhnus Eesti-Läti ühispidu, kus osales kokku üle 400 külalise Tallinnast, Riiast ja Kuressaarest.

25.novembril võeti rahandusministeeriumi 1925. aasta eelarvesse suurem summa raadiojaama ehitamiseks Ruhnu saarele.

1925 – Ruhnus oli 275 elanikku.

1926 – Hispaania haigus (Grippe) on saarel võimust võtnud. Ette on tulnud kaks surmajuhtumit.

Ruhnlased olid rassibioloogiliste uurimiste objekt. Etnograafid said ruhnlastelt nimeks “ninamõõtjad”.

Samal aastal külastas saart Rootsi laulukoor “Orphei Drängar” Hugo Alfveni juhatuse all.

Sel aastal külastas Rootsi kuningas Gustav V Eesti pealinna Tallinna. Kuningale avaldati austust. Seejuures andis Johan Mügs üle kahesaja-aastase hülgepüssi graveeritud hõbeplaadiga päral, mille oli valmistanud Ruhnu oma hõbesepp Peter Ulas (hiljem Schönberg, veel hiljem Rooslaid). Püss oli kingituseks Ruhnu koguduse poolt.

Samal aastal püüdsid ruhnlased 600 hüljest.

1927 – Ruhnu elanikud said endale perekonnanimed, kuna varem lisati eesnimele talu nimi.

1928 – Ruhnus oli kehv hülgesaak ja seegi nõudis ühe inimelu.

Rootsi saatis Ruhnu majandusabi ränga viljaikaldusaasta puhul: 15 tonni nisu ja rukist, 2 tonni suhkrut, 300 kg võid, 2 tonni heeringat, 1 tonn kuivatatud leiba, 5 tonni petrooleumi, 3 tonni lihakonserve, 300 kg kohvi, 300 kg teed, 2 tonni mitmesuguseid maitseaineid, seepi, jne (“Päevaleht”, 1928, nr.329).

1929 – Märtsis külastasid saart kolm härrat ja üks daam. Nad võtsid ette teekonna nöörsaabastes üle jää.

Samal aastal saabusid Ruhnu maamõõtjad, et läbi viia maareform.

Ilmus taanlase Johannes Gröntvedi koostatud Ruhnu kõrgemate taimede nimestik 519 liigiga, mis oli senini kõige põhjalikum.

Loendi järgi olid kasutusel järgmise uued põllutööriistad:

• 7 hobujõulist viljapeksumasinat
• 62 puuraamiga ja raudäket
• 56 ühesahalist atra
• 94 harkatra

Samal aastal oli saarel 166 õuna-, 108 ploomi-, 18 pirni-,7 kirsipuud ja 55 mitmesugust marjapõõsast. Saare üldpindalast kuulus 967 ha. talunditele.

1930 – Võeti ette talude kruntiajamine. Põllumaa ja külale kuuluv mets jagati võrdväärselt talude vahel. Kruntiajamise käigus kasvas talundite arv 28-lt 48-le, ümberplaneerimise käigus 49-le.
Samal aastal läks põhja kapten J.Östermani purjelaev. “Svenska Dagbladet” avaldas üleskutse korjanduseks. Annetati üle 9000 Rootsi krooni ning ruhnlasele kingiti uus laev, kogumaksumusega 12 000 krooni. Korjandusest puudu jäänud raha tasuti laenukassade abil.

Samal aastal toimus Rootsis suur põllumajandusnäitus, kus Rootsi kuninga külalisteks oli ka 50 ruhnlast.

1931 – Kirikuõpetajaks sai rootslane Carl Gustav Grönberg (ametis 1937. aastani).

Samal aastal sai Ruhnu raadiotelefoni, mille teel anti tõsisemate haigusjuhtumite korral konsultatsioone suurelt maalt.

2.augusti “Päevaleht”: “Kiriku koht oli praegu metsasel Korskirke rannal ning kalmistu eelmise läheduses Överkirkes”.

Novembris puhkes saarel difteeriataud.

Lõpetati maareform.

Valmis Theodor Lutsu film Ruhnust.

Ruhnu kaitsevägi koosnes 4 mehest, kaitseliidus oli 33 meest.

1932 – Ruhnu koolis õppis 43 õpilast.

Saarel möllas difteeria, kolm koolilast suri.

Riigikogu valimiste hääled jagunesid ruhnlastel: Saksa-Rootsi valimisblokk 116, Põllumeeste Kogu 17, Keskerakond 10, Sotsialistid 9, Külti Põllumeeste Ühing 6, Vilmsi Rahvuslik Töökoondus 2 häält.
3.augustil kinkis Rootsi ruhnlastele 1200 krooni. See raha pidi minema saeveski ehitamiseks. Sel moel taheti parandada korteriolusid saarel.

1933 – Ruhnu saabus esimene rootslasest halastajaõde, diakoniss Jenni Larsson. Ühtlasi saabus Ruhnu ka 5 kasti arstirohtusid, mis oli saadetud Rootsi seltskonna poolt. Seejärel saabusid õde Anna Ollen, õde Sylvia Oskarsson ja õde Emma Johansson.

1934 – Elanike arv oli 282, neist 277 olid rootslased ja 5 eestlased (137 meest ja 145 naist).

Haridusehimuline noor Helena Österman lõpetas kirja teel Rootsi rahvaülikooli ning sooritas edukalt küpsuseksami Rootsis, Lundis.

Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel võeti saarel ette kõrrerooste vaheperemeestaimede (türnpuu, kukerpuu) ja umbrohtude (tõlkjas) võimalikult täielik hävitamine.

1935 – Suvel külastasid Ruhnut Rootsi rannakaitselaevad eesotsas soomuslaevadega “Gustav V” ja “Sverige” admiral Tamme juhatuse all. Pardal olid ka prints Bertil ja riigimarssal admiral Stig Ericson.

Samal aastal hakkas tööle ka postipaat.

Ruhnu saare tervishoiuolude parandamiseks saadeti saarele alaline õde-ämmaemand Heida Truuman.

1936 – 1.märtsi õhtul põles kirikuõpetaja naine surnuks. Kui ta seisis seljaga vastu kahhelahju, võtsid riided tuld ja ta suri rasketesse põletushaavadesse.

Samal aastal püüdsid ruhnlased 100 hüljest.

1937 – Tuletorni parandus- ja restaureerimistööde lõpp. Torni pikendati 5 meetrit, ta sai uue klaaskupli. Uute läätsede lisamisega suurenes tuletorni valgusjõud 10-kordseks.

Ruhnu vallavolikogu otsustas mitte esitada kinnitamiseks senist vallavanemat H.Steffenssoni, vaid paluda maavalitsuse esimehelt luba uue vallavanema valimiseks.

13.juunil korraldas aurulaeva “Kalevipoeg” meeskond saarel iluduskuninganna valimised. Kauneimaks neiuks tunnistati prl. Elizabet Swan, mida kiideti heaks tugeva aplausiga.

20.augustil saabus saarele Eesti peapiiskop H. B. Rahamägi, et osa võtta vana puukiriku 300 aastapäeva pidustustest.

13.septembril määrati Ruhnu algkooli juhatajaks Minna Karineem, kooli õpetajaks Ruhnu pastor Lindström.

1938 – Kirikuõpetajaks sai eestirootslane Vormsilt Joh. Lindström (ametis 1942. aastani).

Samal aastal valmistati müügiks umbes 150 sõude- ja kalapaati.

Sel aastal oli hea angerjasaak.

1939 – Ruhnu saabus maatulunduskonsultant, kes õpetas ruhnlastele kivide ja kändude lõhkamist. 11 meest said paberid kursuse lõpetamise kohta. Nüüd oli ruhnlastel õigus riigilt odavat lõhkeainet osta, et puhastada põllud kividest ja kändudest.

Samal aastal oli talundeis 254 kana ja 71 kukke, 23 hane ja 20 parti.

Rootsi eksporditi 206 paati (100-170 kr. tk.) ning Pärnusse 20 paati. Kokku saadi 42 tuhat krooni.
Samal aastal paigutati tuletorni vene sõjaväepost.

1940 – liideti Eesti riik ja seeläbi ka Ruhnu saar Nõukogude Liiduga.

Kihnu hülgekütid sattusid Liivi lahel ekseldes Ruhnu saarele.

Veebruaris kustutati raskete jääolude tõttu tuletorni tuli.

Samal kuul levis Ruhnus tüüfusehaigus (8-9 haiget, 2 surnut).

27.mail olid ruhnlaste 5 suuremat laeva “RUNÖ”, “HEMDAL”, “LILLA”, “DORIS”, “RAND” kõik Pärnus, kuhu toodi jahvatada kogu saare viljatagavara – 17.500 kg. Veel toodi müügiks 2.500 kg hülgerasva ja paarkümmend sõudepaati. Kurdeti, et saarel pole raasugi suhkrut.

Mais päästis Läti jäälõhkuja viis ruhnlast, kes olid 35 päeva merehädas olnud. Hädas oldud aja jooksul lasksid hädasolijad 14 hüljest.

Alustas tööd Ruhnu juustutööstus.

Novembris on Ruhnu vald Eesti NSV ainuke vald, kus maajaotus on korraldatud nii, et talude piirid käivad 5-6 majal pikuti keskelt läbi.

Detsembris võeti Ruhnu koguduses olev vara ja inventar kohalike ametivõimude poolt ära ja anti üle koolile. Samuti võeti üle Ruhnus surnud velskri Mihkel Lüdigi ambulantsi sisseseaded ja ravimid.
Uue maareformi käigus võeti kirikult üle 45-hektariline maa-ala. Sellest moodustati üks uus väiketalund ja anti juurdelõiget viiele väikekohale. Lisaks mõõdeti välja rahvamaja plats koos spordiplatsiga, haigemaja plats, ühiskaupluse-, tööstuse ja liivavõtmiseplats.

Ruhnu raamatukogus on umbes 6000 köidet.

1941 – 9.juulil võtsid mõned eestlased ja ruhnlased vangi Nõukogude mereväelased, kes olid saarele paigutatud.

Sama aasta 6.augustil maabusid saarel Nõukogude Liidu laevastiku üksused. Maabus umbes tuhatkond sõjaväelast, et vabastada vangivõetud mereväelased. Need olid siis juba minema transporditud Pärnu linna.

7.septembril lahkusid Nõukogude sõjaväelased Ruhnult, ent nad jätsid kohale neli erariietes meest. Mõne nädala pärast saabus öösel Saksa valvelaev, pardal mõned nendest Ruhnu meestest, kes olid minema küüditanud vangivõetud Nõukogude mereväelased. Üks erariietes mees surmati, üks sai haavata. Seejärel hakkas Ruhnu kuuluma Saksamaale.

1942 – Kirikuõpetajaks sai eestirootslane Alexander Samberg (ametis 1944. aastani).

Sama aasta 19.juunil viibisid Rootsi major Carl Mothander ja dr.Gerhard Hafström koos Saksa SS-lase Dudwig Lienhardiga meresõidul Liivi lahes. Seltskond külastas Ruhnut, et mõjutada ruhnlasi välja rändama.

1943 – Müügi otstarbeks valmistatud paadid müüdi sel aastal Eesti randades.

19.novembril rändas esimene kontingent ruhnlasi (umbes 75 inimest) aurikuga “Odin” Rootsi.

1944 – Ruhnu puukirik sai 300-aastaseks. Sel puhul toimus puukirikus teenistus.

Koolis õppetööd ei toimunud.

4.augustil lahkusid ruhnlased oma saarelt ja rändasid mootorkuunaril “Juhan” Rootsi. Vaid kaks perekonda jäi kohale – Rooslaiud ja Normanid. Lahkudes pühitseti puukirik välja.

7.augustil maabusid nad Breviki sadamasillal Lidingöl Stockholmi ees. Loomadest jäi Ruhnu maha umbes 200 lehma, 300 lammast, 150 hobust ning 300 kana.

1945 – Õpetaja Huik kutsus talvel õpilased kokku ja hakkas õpetust teostama eesti keeles. Samal aastal muudeti kool 7-klassiliseks.

1946 – Sel aastal muudeti kool 7-klassiliseks.

1947 – Saarel avati taas pood.

1948 – Saarema kultuuriharidusosakond on jätnud Ruhnu omapäi: ajalehti saabub 3 – 4 korda aastas, eestlastest elanikele saadetakse ainult venekeelseid raamatuid.

1949 – Elanike arv on 113.
28.aprillil moodustati kolhoos nimega “Ruhnu”.

Ühiskondlustati 38 tööhobust, 10 noorhobust, 28 lüpsilehma, 21 lehmmullikat, 7 pullmullikat ja 16 lammast.

1950 – 26.septembrist arvati Ruhnu Pärnu rajooni koosseisu, moodustati Ruhnu külanõukogu.
Kolhoosi alguseks oli põllutöömasinaid kokku 16 nimetust, sh. randaal, heinaniidumasin, viljapeksumasin, kartulivõtja, võimasin jne. Hiljem lisandusid veel lint- ja ratastraktorid, hekslimasin, teraviljakombain, buldooser-ekskavaator, looreha, heinatõstuk, veoautod (10 tk.) ja kraanad.

1951 – Kolhoosi nimeks sai “Kommunismi Majak”, koosseisus 62 inimest.

1954 – Saarele jõudis kino.

Riikliku kalapüügiplaani eduka täitmise eest määrati kolhoosile vabariiklik rändpunalipp ja rahaline preemia 7000 rubla suuruses summas.

Sadama ja küla vahele ehitati mikrofoniliin, mida sai ühendada kohaliku raadiosõlmega. Nii sai kutsuda abitööjõudu.

1956 – Avati Ruhnu sidejaoskond.

1957 – Ruhnu külanõukogu läks üle Pärnu linna TSN Täitevkomitee alluvusse.

1958 – Valmis elektrijaam. 1.oktoobril elektrifitseeriti Ruhnu küla. Rajati ulatuslik kuivendusvõrk. Maaparanduseks eraldas riik 250.000 rubla ja kolhoos omaltpoolt 125.000 rubla. Majakasoo kuivendati ning seal hakati kasvatama kaera.

1959 – Juulis valmis uus rahvamaja.

1960 – Toimus puukiriku osaline restaureerimine (puukirikusse taheti paigutada saare koduloomuuseum). Uuest kivikirikust oleks saanud kolhoosi võimla.

Ruhnu külanõukogus on registreeritud 31 mootorratast, seega igal seitsmendal inimesel.

Külanõukogu esimeheks sai Lilian Üllas ja kolhoosi “Kommunismi Majak” esimeheks Hans Purre.

Leida Rand kasvatas esimesena saarel korraliku maisisaagi: ~40 tonni.

Ruhnu raamatukogus 7000 on köidet, alalisi lugejaid 130.

Ruhnu koolis õpib 21 õpilast.

1961 – Elanike arv on 175.

Suur tormikahjustus 15.aprillil: Ruhnu sadamas ehituses oleval muulil (pikkus 350 meetrit ) on torm 175 meetri pikkuses muuli ääres olevad kivid segi paisanud ja osaliselt minema uhtunud ja 250 meetrit muuli pealmist katet minema viinud.

1961 – Kalurid püüdsid 1000 ts kala.

1962 – Elanike arv on 183.

Ruhnu kool muudeti 8-klassiliseks.

Kalapüügi laiendamiseks hakati muretsema laevu.

1963 – Ruhnu külanõukogu läks Pärnu Linna TSN Täitevkomitee alt Pärnu Rajooni TSN Täitevkomitee alla.
Kohalik surnuaiavaht parandas vana puukiriku katuse.

1964 – Elanike arv on 181.

Kolhoosi juhatuse nõudmisel kehtestati Ruhnus nn. “poolkuiv ” seadus.

1965 – Elanike arv on 181.

Samal aastal toimusid I Kihnu-Ruhnu mängud.

Arheoloogiline mündileid (183 münti aastatest 1601-1602).

Selle aasta suvest oli võimalik saarele pääseda lennukiga.

Samal aastal valmis 10-minutiline film Ruhnust (rež. Andres Sööt).

1966 – Elanike arv on 192.

Ruhnus elab esimene teadaolev naishülgekütt – Asta Ükskask.

1967 – Elanike arv on 222.

Kalurid püüdsid 7800 ts kala. Kalur teenis keskmiselt 1733 rubla.

1968 – Kolhoosi kalurid püüdsid 12 760 ts. kala.

Kolhoosi rahalised tulud kasvasid 430.000 rublani. Kogu aasta lõpetati 13.000-rublase puhastuluga. Soetati juurde 2 uut laeva.

1969 – Elanike arv on 196.

2.november – tuule tugevus on 45m/sek. Tuul murdis maha ca 30.000 tm metsa ehk 65% kogu metsast. Lisaks lõhkus torm ehitisi, viis paljude majade katused, uputas laevu ja paate, hävitas kalapüüniseid ja sadama kaitsemuulid. Sadama kiireks remontimiseks eraldas valitsus 200.000 rubla.
Ruhnu kalurikolhoosi hakati likvideerima ja see liideti “Audruranna” kolhoosiga mandril. Ruhnult viidi minema kõik laevad, töökojad ja laod. Inimesed, kes olid elatusvahenditest ilma jäänud, läksid ära mandrile.

Samal aastal oli soetatud püügivahendite arv: 6 traallaeva, 9 väiketraali, 12 kakuaampaati, 10 sõudepaati ja püünised.

Saarele puuriti Eesti sügavaim puurauk – 787,4 meetrit. Puuraugu rajajate optimistlikud lootused gaasi ja naftat saada ei täitunud. Kahest väga veerikkast kihist saadud mineraalvesi on Eestis suurima soolade sisaldusega ning väga broomirikas.

1970 – 1.oktoobril lõpetati kolhoosi “Kommunismi Majak” tegevus. Saarele asustati metskitsed.

1971 – Ruhnust sai Pärnu rajooni “Audruranna” kalurikolhoosi osakond.

Toimusid viimased Kihnu- Ruhnu mängud.

1972 – Küla heakorrastamise sildi all tõmmati maha kõik lagunenud hooned. Ruhnu küla kui arhitektuuriline tervik lakkas olemast.

1973 – Saar liideti kolhoosiga “Pärnu Kalur”.

19.septembril sõlmis Sutt Mihkel Johannese p, Ruhnu k/n esimees, Pärnu Linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee Kultuuriosakonnaga tähtajatu lepingu Ruhnu puukiriku ja kirikuaia tasuta kasutamiseks (rentimiseks).

1977 – Ruhnu saart külastas maailma kõige suurem purjelaev “Kruzenstern”. Süvis 6,8 m, pikkus 114,5 m, laius 14,05 m, purjede kogupindala 3700 ruutmeetrit. 202 kursanti käisid tundmatu sõduri haual ja andsid saarerahvale kontserdi.

1978 – 1.septembril suleti Ruhnu 8-klassiline kool.

1979 – 1.jaanuaril moodustati Eesti Metsainstituudi metsakatsebaas Ruhnul.

1.septembril taasavati Ruhnu algkool.

1981 – Saarel on metskitsi üle saja isendi.

1986 – Ruhnu kool kujunes 9-klassiliseks kooliks.

1987 – 12.detsemberil läks Ruhnu saar Pärnu rajooni alt Kingissepa rajooni alla.

16.detsemberil ilmus ENSV Ministrite Nõukogu määrus, kus peetakse vajalikuks Ruhnu saarel rannakalapüügi, puhkemajanduse ning metsanduse edasiarendamist.

11990 – 3.märtsil taaspühitseti Ruhnu uus kirik, väljarännanud rootslased kinkisid kirikule armulauanõud. Ruhnu uue kiriku pühitses peapiiskop Kuno Pajula, teenisid Saaremaa praost Elmar Reinsoo, abipraost Joel Luhamets ning õpetajad Mart Salumäe, Jaan Tamsalu ja Jaanus Jalakas. Ruhnu kogudus taastati Kuressaare koguduse filiaalina.

1991 – Suvel päästeti Korsi talu varemetest prahi ja talade alt sinna jäänud Kihnu – Ruhnu mängude-aegse muuseumi esemed.

Sügisel telefoniseeriti Ruhnu küla, loodi raadiotelefonside mandri ja Saaremaaga.

1992 – Ruhnurootslased kinkisid kirikule uue kirikukella. Ruhnu muuseumi juhatajaks sai Marika Reintam, muuseum tehti Saaremaa Muuseumi filiaaliks.

1993 – Elanike arv on 59, lisaks Nõukogude armee sideväeosa – ligikaudu 10 ohvitseri koos peredega ja 40 sõdurit.

Sama aasta suvel toimusid Ruhnul suured pidustused, millega tähistati Ruhnu dokumentides esmamainimise 650 aastapäeva. Ruhnu uus kirik sai endale meister Kriisa valmistatud oreli, esimese oma ajaloos.

Ruhnu 9-kl kool nimetati ümber Ruhnu Põhikooliks. Koolis õppis 6 õpilast.

1994 – 23.detsembril lahkus Ruhnu saarelt viimane Vene sõjaväelane – komandör Leontjev koos abikaasa ja tütrega.

1998 – 29.mail külastasid saart kolm ministrit : regionaalminister Peep Aru, teede- ja sideminister Raivo Vare ja siseminister Olari Taal.

2.juunil avati Ruhnu muuseumis esimene püsiekspositsioon, mis annab ülevaate saare loodusest ja ajaloost. Muuseumi juhataja on Märt Kapsta.

25.augustil külastas president Lennart Meri Ruhnu saart.

2.detsembril andsid paarkümmend Ruhnu elanikku külakoosolekul allkirja selle poolt, et Ruhnu saar jääks ka edaspidi omaette omavalitsusüksuseks.

1999 – 22.juulist – 2.augustini toimusid Ruhnus arheoloogilised väljakaevamised. Juhendajaks oli Tartu Ülikooli arheoloogia õppejõud Aivar Kriiska. Leiud viitavad sellele, et Ruhnus on inimene käinud 6000-5000 aastat enne Kristust ehk Eesti ajaloo kõige varajasemas perioodis – mesoliitikumis.

23.augustil tagandatakse Ruhnu vallavanem Vello Kümmel ametist, saatuslikuks said vastuolud Ruhnu sadama rajamise ümber.

19.novemberil käis Ruhnu sadamat vaatamas neli ministrit : justiitsminister Märt Rask, regionaalminister Toivo Asmer, teede- ja sideminister Toivo Jürgenson ja siseminister Tarmo Loodus.

Aastavahetusel taaspühitseti Ruhnu Püha Magdaleena puukirik.

2000 – 16.veebruaril tagastas Eesti riik Ruhnu koolimaja luteri kirikule.

17.augustil maabus Ruhnu saare Staknäsi neemele lätlaste valmistatud täispuhutud kondoomidest parv, mis ehitati aidsivastase kampaania käigus. Parvel oli viis lätlast.

2001 – Augustis käivitus laevaliin Roja – Ruhnu – Roja. Kaks aastat tagasi alustas läti turistide toomist saarele jaht Engure sadamast. Ruhnu kahes kaupluses on võimalik maksta lattides.

2.septembril toimus rahvamajas külakoosolek, kus oli arutluse all võimalik taasühinemine Pärnu maakonnaga. Üksmeelele ei jõutud.

25.oktoobril suri 90aastane Elisabet Norman, viimane neist ruhnlastest, kes 1944. aastal Ruhnu saarelt ei lahkunud.

30.oktoobril jäid Liivi lahel kadunuks neli Ruhnu meest. Paadi jäänused leiti kaks nädalat hiljem lahe idakaldalt.

2002 – juunis leitud merikotka pesa pesapuu on teadaolevalt jämedamaid Eestis. Pesa on paar aastat vana, 2002.aastal on kotkapaaril 2 poega, kellest üks rõngastati.

Juuliks sai valmis Ruhnu digitaalne põhikaart. Kaardi tegi Ruhnu Vallavalitsuse tellimusel AS Regio, peale kontrolli ja täienduste ja paranduste tegemist võttis Maa-amet kaardi kasutusele riikliku kaardina.

19.juulil külastas Ruhnut teede-ja sideminister peaministri ülesannetes Liina Tõnisson. Kaaskonna moodustasid ajakirjanikud Eesti suurematest väljaannetest.

Augustis teatab Statistikaamet, et selle aasta 1.jaanuari seisuga oli Eesti valdadest kõige suurem laste osakaal Ruhnu vallas, kus kuni 14-aastaseid lapsi on 27,3% kõigist elanikest. Vanureid on Ruhnu vallas vaid 6,1%, mis teeb Ruhnust Eesti väikseima vanurite arvuga valla. Ruhnus elab 58 inimest, neist 11 käib koolis.

28.septembril toimetati Ruhnu saarele kohaliku metskitse populatsiooni vere parandamiseks Nigula LK turvakodust pärit 3 metskitse (2 kitse ja 1 sokk). Esimesed 3 metskitse toimetati Ruhnu 1970.aastal.

Novembris algatas Ruhnu Vallavalitsus Eesti Energia taotlusel Ruhnu tuulepargi detailplaneeringu. Ruhnu tuulepark oleks Eestis esimene projekt, kus tuulikud varustavad suletud energiasüsteemi.

Piirivalve kordoni keldrist leiti kõre e juttselg-kärnkonn. Veel 10 aastat tagasi Ruhnus massiliselt elanud kõre on sisuliselt välja surnud, peale kõnealuse leiu kuuldi teda 2002.aastal ainult 2-3 kohas.

17.detsembril kehtestas Ruhnu Vallavolikogu Ruhnu üldplaneeringu. Üldplaneeringuga kehtestati väljaspool küla ja külalaienduse maa-ala ning sadama lähiümbrust suvila- ja elamuehituse keeld.

2003 – Veebruar – Ruhnu vald müüs internetioksjonil maha poole hektari suuruse maatüki. Maatüki alghind oli 70 000 krooni, lõplikuks hinnaks kujunes 146 000 krooni.

Aprill – Saare Maavalitsus ja FIE Lauri Kivirai sõlmisid Ruhnu ja Saaremaa vahelise suvise laevaühenduse osas kokkuleppe. 12 reisi korraldamine läheb maksma umbes 285 000.- krooni.

Juuni – Ruhnu lennuvälja inspekteeris majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atonen. Atoneni sõnul vajab Ruhnu lennujaama kaasajastamine riigilt kindlasti rohkem väljaminekuid. Plaanis on senist 600 m pikkust rada pikendada 200 m võrra.

Ruhnu sadama läänemuuli korrastamine ja akvatooriumi süvendamine läks riigile maksma 2,5 miljonit krooni.

10. juulil külastas euroteavituskampaania käigus saart Eesti Vabariigi president hr Arnold Rüütel.
Moskvast tulnud turistid ei pidanud kohalike elanike keelitussõnu millekski ja lõhkusid mootorsõidukiga ATV kihutades saare õrna maakamarat. Pärast seda juhtumit võttis Ruhnu Vallavolikogu vastu otsuse, mis keelustab turistidel mootorsõidukite saarele toomise.

Suve jooksul saabus Ruhnu meritsi ~3300 turisti. Atesteeritud turismitalusid – majutusteenuse pakkujaid – on viis.

12. septembril maabus Ringsu sadamas vanade ruhnurootslaste jaala eeskujul ehitatud alusega “Vikan”. (Jaala on kahemastiline, umbes kümne meetri pikkune sihvaka joone ja laia ahtriga laev, millega võeti vanasti ette üsna pikki merereise.)

Oktoober – taaselustati puutõrva tootmise traditsioon. Praktika näitas, et ühest vaaditäiest toormaterjalist saab 2,5 liitrit puhast puutõrva.

2004 – 14-21 juuni toimus Ruhnu saarel rahvusvaheline skulptuuride tegemise üritus, mis toimus tänu koostööprojektile Ruhnu ja kahe Läti omavalitsuse vahel.

1.juuli – Seoses Eesti jõudmisega “arenenud mereriikide tasemele – navigatsioonitulede automatiseerimisega” vabastati oma töökohustest lisaks Vilsandi ja Kübassaare tuletornivahile ka Ruhnu tuletornivaht Ljubov Veski.

9-12 juuli – Ruhnus tuli kokku Eesti Saarte Kogu üldkogu. Arutelulaua taha istusid lisaks saarte esindajatele regionaalminister Jaan Õunapuu, ministeeriumide, tööturuameti, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse, omavalitsuste ja maavalitsuse ametnikud.

27 juuli – Rahandusminister Taavi Veskimägi ja Ruhnu vallavanem Kaarel Lauk leppisid kokku Ruhnu uue koolimaja ehitamise rahastamises. Koolimaja ehitust rahastab valitsuse omandireformi reservfond, millest eraldatakse Ruhnu vallale tagastamatu toetusena 4,5 ning tagastatava eraldisena 1,5 miljonit krooni.

7-15 november – Saarel viibis teaduslikul ekspeditsioonil Eesti Mereinstituudi uurimisrühm, kelle eesmärk oli uurida Ruhnu siia kudekarja seisundit ja võrrelda populatsiooni praegust olukorda 70. aastatel kogutud andmetega. Selgus, et Ruhnu siig on küll suhteliselt väike, aga endiselt väga arvukas.

2005 – 9. jaanuar – suur torm. Ruhnus pühkis tuul merre sadamahooned ja murdis üle saare ~1000 tm metsa. Saare läänerannikul tõi torm rannikul pinnasest välja arvatavalt rootsiaegsele kuninglikule admiraliteedile kuulunud tuletorni hoonete vundamendi jäänused.

Märts – Ruhnu kodulehekülge www.ruhnu.ee on võimalik lugeda läti keeles. Lehekülje tõlkis ja toimetas lätlane Dzintars Gilba.

16. mai – Saare Maavalitsus ja Saaremaa Laevakompanii sõlmisid Ringsu-Roomassaare liinilepingu, mille kohaselt “Aegna” sõidab liinil alates 19. maist kuni augusti lõpuni 5 reisi nädalas.

31.mai – Ruhnus põles maha viimane I Maailmasõja ajal ehitatud töötav suitsusaun.

Oktoober – Buldersi talu aida põranda alt tuli välja üle 200 kohaliku ajalooga seotud eset ning detaili. Vanima leiuna tuli välja orduaegne münt, mis on pärit aastast 1550.

Detsember – Ilmus sõja ajal Ruhnu saarelt Rootsi emigreerunud Jakob Steffensoni raamat “Meie, ruhnlased”.

2006 – 16. aprill – Ruhnul randus karu. Karu jäljed avastati Överkirke rannaliival. Esmanägijaks oli jalutuskäigul olev Kaljulaidi pere. Karu sai paugupealt kuulsaks mitte ainult Eestis, vaid ka Lätis ja ka mujal maailmas. Eestis on tegemist ainsa saarel elava karuga.

28. aprill – viimase lennu tegi Ruhnut palju aastaid edukalt teenindanud Air Livonia lennuk AN-28. Euroopa Liidu tingimuste tõttu ei andnud Lennuamet AN-28 enam lennuluba.

Juuli – algasid Ringsu sadama rekonstrueerimistööd. Tööd on planeeritud 2 aasta peale, kogusummas 50 miljonit krooni. Töid rahastab ka Euroopa Liit.

30. juuni – 1. juuli – Muhu tulevikumuusika festivali raames toimusid kontserdid ka Ruhnus.

November – riigihankekonkursi Pärnu-Ruhnu-Kuressaare lennuliini teenindamiseks võitis Saksa firma Luftverkehr Friesland Brunzema und Parner KG. Lennuki mark on Britten-Norman, 8-kohaline väikelennuk. Riik toetab liini aastas 3,1-3,5 miljoni krooniga. Lennud toimuvad ainult talvisel poolaastal.

Detsember – kuna Euroopa Liidu tingimuste tõttu ei lubata lihaloomi enam väljaspool atesteeritud tapamaju tappa, pole Ruhnu loomapidajad saanud esimest korda viimase 15 aasta jooksul oma loomi ära anda. Ka elusest peast loomade äravedu pole õnnestunud.

2007 – 07. jaanuar – jõustus ruhnlaste algatatud ja riigikogus heaks kiidetud kalapüügiseaduse muudatus, mille järgi saavad püsiasustusega väikesaarte elanikud Eestis eraldi kutselise kalapüügi kvoodi, varem jagati kvoote ainult maakondade kaupa. Ruhnus tegi kutselise kaluri eksami ja hakkas kaluriks 2 meest – endised vallavanemad Vello Kümmel ja Kaarel Lauk.

03. märts – lennuraja lähedusse metsa kukkus alla Pärnust startinud liinilennuk Britten-Norman 2 reisijaga pardal. Õnnetuse põhjustas paks udu ja piloodi eksimus. Imekombel õnnetuses keegi vigastada ei saanud, lennuk muutus hetkega vanarauaks.

13. juuli – lõppesid 2 aastat kestnud Ringsu sadama ehitustööd, 47,5 miljonit krooni maksma läinud tööde käigus sai sadam uued kaid, ehitati sadamahoone, rekonstrueeriti läänepoolsed muulid, uuendati navigatsioonisüsteem ja ehitati jahisadam. Ringsu sadam oli 2007. aastal jahtide külastatavuse poolest Eestis kolmandal kohal, sadamat väisas üle 700 jahi.

Sügis – Sjustaka neemele püstitati kaks 75 kW tuulegeraatorit. Vaatamata katsetustele sel aastal tuulikuid tööle ei saadud.

November – loomapidajatel õnnestus osa lihaloomadena kasvatatud veiseid elusalt lihakombinaati viia (osa loomi viidi ära ka kevadel). Kuna aga Saaremaa lihatööstus ei osta enam kokku lambaliha ja enda tapetud loomi müüa ei tohi, on suuremahuline lambakasvatus saarel muutunud mõttetuks.

2008
Veebruaris suleti aastakümneid ruhnlasi teenindanud sidejaoskond. Edaspidi käib post läbi Vitali Gerne kaupluse.

Mai – Ringsu – küla teele pandi kõvakate. Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi teadlased uurisid üle-eestlilise madalike uurumise programmi raames ka Gretagrundi. Selgus, et madal on suhteliselt liigivaene, kuid puhas merekeskkond.

18. juunil külastas saart Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves.

16.-17. augustil toimusid Ruhnus järjekordsed Kihnu-Ruhnu mängud. Võitjaks tuli napilt naabersaare võistkond. Võistluskavas oli võrkpall, jalgpall, köievedu, noolevise, mälumäng, karu laskmine, teatejooks, heinapalliveeretamine.

November – saarel märgati metssea tegutsemisjälgi.

Talv – saarel elab 56 inimest 29s majapidamises.