1920 – Kirikuõpetajaks sai rootslane Ernst Vilhelm Gordon (ametis 1922. aastani).
Valga piirikomisjoni koosolekul taotlesid lätlased Ruhnu saart Läti omandiks.
Ruhnu poisikeste leitud meremiini plahvatuse tagajärjel on 3 inimest surma saanud, 7 vigastatud ja 3 tuuleveskit purustatud.
1921 – 22.märtsil jõudsid viis päeva Liivi lahes hülgejahil olnud 10 Ruhnu meest näljastena Kihnu tuletorni juurde.
16.juuli Rootsi ajaleht "Dagens Tidning" kirjutab, et Rootsi vabaõhumuuseum ei soovi osta Ruhnu puukirikut, sest üleviimise kulud läheksid üle 150.000 Rootsi krooni maksma.
24.augusti "Päeva uudised" teatab, et Ruhnu puukirik tuuakse osade kaupa Tallinnasse, kus ta saab Eesti muuseumi omaks. Vastutasuks muretseb muuseum Ruhnu uuele kirikule oreli.
14.septemberil soovisid 274 Ruhnu elaniku jääda Eesti territoriaalsesse alluvusse.
13.detsembril külastas Eesti riigipea esimest korda Ruhnu saart.
1922 – 3.veebruaril teatab Eesti siseministeerium, et riiklikud valitsemise ülesanded saarel võiks olla ainult sise-, raha- ja põllutööministeeriumil.
2.märtsil määrati valitsuse esindajaks saarel tuletorni ülevaataja.
7.juulil külastas riigivanem Konstantin Päts Ruhnu saart. Päts kinkis Ruhnule oma pildi.
12.juulil külastas Ruhnut Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom.
Samal aastal elas Ruhnus järgmise rahvusliku koosseisuga elanikkond:
2 sakslast (2 meest)
10 eestlast (2 meest, 8 naist)
252 rootslast (119 meest, 133 naist)
7 teadmata (7 meest)
Kokku 271 inimest: 130 meest ja 141 naist
1923 – Kirikuõpetajaks sai rootslane Gunnar Schantz (ametis 1930. aastani).
Samal aastal külastas Ruhnut saksa etnograaf Ernst Klein, kes koostas Rootsi riigi tellimuse põhjal Ruhnust uurimistööd.
Samal aastal saavad Ruhnu elanikud igas kuus 130 palki tasuta metsamaterjali.
25.novembril tunnustab Läti valitsus Ruhnu saare Eesti omaks. Samas tunnevad lätlased huvi, kas Eesti müüb Ruhnu saare neile(eestlased maksavad aastas 2-3 miljonit marka, et saare üle valitseda, aga sissetulekuid saarelt on ainult 16.000 marka).
1924 – 3.juulil olid Ruhnul külaskäigul Rootsi rannakaitselaevad komandör Henrik Gisiko juhatuse all.
Samal aastal alustati sakslaste poolt Esimeses Maailmasõjas puruks tulistatud tuletorni restaureerimist.
Samal aastal trükiti "RUNÖ"- E.Kleini põhjalik uurimus Ruhnust ning leiti arvatavasti pronksiaega kuuluv poolik kivikirves.
23.septembril toimus Ruhnus Eesti-Läti ühispidu, kus osales kokku üle 400 külalise Tallinnast, Riiast ja Kuressaarest.
25.novembril võeti rahandusministeeriumi 1925. aasta eelarvesse suurem summa raadiojaama ehitamiseks Ruhnu saarele.
1925 – Ruhnus oli 275 elanikku.
1926 – Hispaania haigus (Grippe) on saarel võimust võtnud. Ette on tulnud kaks surmajuhtumit.
Ruhnlased olid rassibioloogiliste uurimiste objekt. Etnograafid said ruhnlastelt nimeks "ninamõõtjad".
Samal aastal külastas saart Rootsi laulukoor "Orphei Drängar" Hugo Alfveni juhatuse all.
Sel aastal külastas Rootsi kuningas Gustav V Eesti pealinna Tallinna. Kuningale avaldati austust. Seejuures andis Johan Mügs üle kahesaja-aastase hülgepüssi graveeritud hõbeplaadiga päral, mille oli valmistanud Ruhnu oma hõbesepp Peter Ulas (hiljem Schönberg, veel hiljem Rooslaid). Püss oli kingituseks Ruhnu koguduse poolt.
Samal aastal püüdsid ruhnlased 600 hüljest.
1927 – Ruhnu elanikud said endale perekonnanimed, kuna varem lisati eesnimele talu nimi.
1928 – Ruhnus oli kehv hülgesaak ja seegi nõudis ühe inimelu.
Rootsi saatis Ruhnu majandusabi ränga viljaikaldusaasta puhul: 15 tonni nisu ja rukist, 2 tonni suhkrut, 300 kg võid, 2 tonni heeringat, 1 tonn kuivatatud leiba, 5 tonni petrooleumi, 3 tonni lihakonserve, 300 kg kohvi, 300 kg teed, 2 tonni mitmesuguseid maitseaineid, seepi, jne ("Päevaleht", 1928, nr.329).
1929 – Märtsis külastasid saart kolm härrat ja üks daam. Nad võtsid ette teekonna nöörsaabastes üle jää.
Samal aastal saabusid Ruhnu maamõõtjad, et läbi viia maareform.
Ilmus taanlase Johannes Gröntvedi koostatud Ruhnu kõrgemate taimede nimestik 519 liigiga, mis oli senini kõige põhjalikum.
Loendi järgi olid kasutusel järgmise uued põllutööriistad:
7 hobujõulist viljapeksumasinat
62 puuraamiga ja raudäket
56 ühesahalist atra
94 harkatra
Samal aastal oli saarel 166 õuna-, 108 ploomi-, 18 pirni-,7 kirsipuud ja 55 mitmesugust marjapõõsast. Saare üldpindalast kuulus 967 ha. talunditele.
1930 – Võeti ette talude kruntiajamine. Põllumaa ja külale kuuluv mets jagati võrdväärselt talude vahel. Kruntiajamise käigus kasvas talundite arv 28-lt 48-le, ümberplaneerimise käigus 49-le.
Samal aastal läks põhja kapten J.Östermani purjelaev. "Svenska Dagbladet" avaldas üleskutse korjanduseks. Annetati üle 9000 Rootsi krooni ning ruhnlasele kingiti uus laev, kogumaksumusega 12 000 krooni. Korjandusest puudu jäänud raha tasuti laenukassade abil.
Samal aastal toimus Rootsis suur põllumajandusnäitus, kus Rootsi kuninga külalisteks oli ka 50 ruhnlast.
1931 – Kirikuõpetajaks sai rootslane Carl Gustav Grönberg (ametis 1937. aastani).
Samal aastal sai Ruhnu raadiotelefoni, mille teel anti tõsisemate haigusjuhtumite korral konsultatsioone suurelt maalt.
2.augusti "Päevaleht": "Kiriku koht oli praegu metsasel Korskirke rannal ning kalmistu eelmise läheduses Överkirkes".
Novembris puhkes saarel difteeriataud.
Lõpetati maareform.
Valmis Theodor Lutsu film Ruhnust.
Ruhnu kaitsevägi koosnes 4 mehest, kaitseliidus oli 33 meest.
1932 – Ruhnu koolis õppis 43 õpilast.
Saarel möllas difteeria, kolm koolilast suri.
Riigikogu valimiste hääled jagunesid ruhnlastel: Saksa-Rootsi valimisblokk 116, Põllumeeste Kogu 17, Keskerakond 10, Sotsialistid 9, Külti Põllumeeste Ühing 6, Vilmsi Rahvuslik Töökoondus 2 häält.
3.augustil kinkis Rootsi ruhnlastele 1200 krooni. See raha pidi minema saeveski ehitamiseks. Sel moel taheti parandada korteriolusid saarel.
1933 – Ruhnu saabus esimene rootslasest halastajaõde, diakoniss Jenni Larsson. Ühtlasi saabus Ruhnu ka 5 kasti arstirohtusid, mis oli saadetud Rootsi seltskonna poolt. Seejärel saabusid õde Anna Ollen, õde Sylvia Oskarsson ja õde Emma Johansson.
1934 – Elanike arv oli 282, neist 277 olid rootslased ja 5 eestlased (137 meest ja 145 naist).
Haridusehimuline noor Helena Österman lõpetas kirja teel Rootsi rahvaülikooli ning sooritas edukalt küpsuseksami Rootsis, Lundis.
Põllumajandusministeeriumi eestvedamisel võeti saarel ette kõrrerooste vaheperemeestaimede (türnpuu, kukerpuu) ja umbrohtude (tõlkjas) võimalikult täielik hävitamine.
1935 – Suvel külastasid Ruhnut Rootsi rannakaitselaevad eesotsas soomuslaevadega "Gustav V" ja "Sverige" admiral Tamme juhatuse all. Pardal olid ka prints Bertil ja riigimarssal admiral Stig Ericson.
Samal aastal hakkas tööle ka postipaat.
Ruhnu saare tervishoiuolude parandamiseks saadeti saarele alaline õde-ämmaemand Heida Truuman.
1936 – 1.märtsi õhtul põles kirikuõpetaja naine surnuks. Kui ta seisis seljaga vastu kahhelahju, võtsid riided tuld ja ta suri rasketesse põletushaavadesse.
Samal aastal püüdsid ruhnlased 100 hüljest.
1937 – Tuletorni parandus- ja restaureerimistööde lõpp. Torni pikendati 5 meetrit, ta sai uue klaaskupli. Uute läätsede lisamisega suurenes tuletorni valgusjõud 10-kordseks.
Ruhnu vallavolikogu otsustas mitte esitada kinnitamiseks senist vallavanemat H.Steffenssoni, vaid paluda maavalitsuse esimehelt luba uue vallavanema valimiseks.
13.juunil korraldas aurulaeva "Kalevipoeg" meeskond saarel iluduskuninganna valimised. Kauneimaks neiuks tunnistati prl. Elizabet Swan, mida kiideti heaks tugeva aplausiga.
20.augustil saabus saarele Eesti peapiiskop H. B. Rahamägi, et osa võtta vana puukiriku 300 aastapäeva pidustustest.
13.septembril määrati Ruhnu algkooli juhatajaks Minna Karineem, kooli õpetajaks Ruhnu pastor Lindström.
1938 – Kirikuõpetajaks sai eestirootslane Vormsilt Joh. Lindström (ametis 1942. aastani).
Samal aastal valmistati müügiks umbes 150 sõude- ja kalapaati.
Sel aastal oli hea angerjasaak.
1939 – Ruhnu saabus maatulunduskonsultant, kes õpetas ruhnlastele kivide ja kändude lõhkamist. 11 meest said paberid kursuse lõpetamise kohta. Nüüd oli ruhnlastel õigus riigilt odavat lõhkeainet osta, et puhastada põllud kividest ja kändudest.
Samal aastal oli talundeis 254 kana ja 71 kukke, 23 hane ja 20 parti.
Rootsi eksporditi 206 paati (100-170 kr. tk.) ning Pärnusse 20 paati. Kokku saadi 42 tuhat krooni.
Samal aastal paigutati tuletorni vene sõjaväepost.
1940 – liideti Eesti riik ja seeläbi ka Ruhnu saar Nõukogude Liiduga.
Kihnu hülgekütid sattusid Liivi lahel ekseldes Ruhnu saarele.
Veebruaris kustutati raskete jääolude tõttu tuletorni tuli.
Samal kuul levis Ruhnus tüüfusehaigus (8-9 haiget, 2 surnut).
27.mail olid ruhnlaste 5 suuremat laeva "RUNÖ", "HEMDAL", "LILLA", "DORIS", "RAND" kõik Pärnus, kuhu toodi jahvatada kogu saare viljatagavara – 17.500 kg. Veel toodi müügiks 2.500 kg hülgerasva ja paarkümmend sõudepaati. Kurdeti, et saarel pole raasugi suhkrut.
Mais päästis Läti jäälõhkuja viis ruhnlast, kes olid 35 päeva merehädas olnud. Hädas oldud aja jooksul lasksid hädasolijad 14 hüljest.
Alustas tööd Ruhnu juustutööstus.
Novembris on Ruhnu vald Eesti NSV ainuke vald, kus maajaotus on korraldatud nii, et talude piirid käivad 5-6 majal pikuti keskelt läbi.
Detsembris võeti Ruhnu koguduses olev vara ja inventar kohalike ametivõimude poolt ära ja anti üle koolile. Samuti võeti üle Ruhnus surnud velskri Mihkel Lüdigi ambulantsi sisseseaded ja ravimid.
Uue maareformi käigus võeti kirikult üle 45-hektariline maa-ala. Sellest moodustati üks uus väiketalund ja anti juurdelõiget viiele väikekohale. Lisaks mõõdeti välja rahvamaja plats koos spordiplatsiga, haigemaja plats, ühiskaupluse-, tööstuse ja liivavõtmiseplats.
Ruhnu raamatukogus on umbes 6000 köidet.
1941 – 9.juulil võtsid mõned eestlased ja ruhnlased vangi Nõukogude mereväelased, kes olid saarele paigutatud.
Sama aasta 6.augustil maabusid saarel Nõukogude Liidu laevastiku üksused. Maabus umbes tuhatkond sõjaväelast, et vabastada vangivõetud mereväelased. Need olid siis juba minema transporditud Pärnu linna.
7.septembril lahkusid Nõukogude sõjaväelased Ruhnult, ent nad jätsid kohale neli erariietes meest. Mõne nädala pärast saabus öösel Saksa valvelaev, pardal mõned nendest Ruhnu meestest, kes olid minema küüditanud vangivõetud Nõukogude mereväelased. Üks erariietes mees surmati, üks sai haavata. Seejärel hakkas Ruhnu kuuluma Saksamaale.
1942 – Kirikuõpetajaks sai eestirootslane Alexander Samberg (ametis 1944. aastani).
Sama aasta 19.juunil viibisid Rootsi major Carl Mothander ja dr.Gerhard Hafström koos Saksa SS-lase Dudwig Lienhardiga meresõidul Liivi lahes. Seltskond külastas Ruhnut, et mõjutada ruhnlasi välja rändama.
1943 – Müügi otstarbeks valmistatud paadid müüdi sel aastal Eesti randades.
19.novembril rändas esimene kontingent ruhnlasi (umbes 75 inimest) aurikuga "Odin" Rootsi.
1944 – Ruhnu puukirik sai 300-aastaseks. Sel puhul toimus puukirikus teenistus.
Koolis õppetööd ei toimunud.
4.augustil lahkusid ruhnlased oma saarelt ja rändasid mootorkuunaril "Juhan" Rootsi. Vaid kaks perekonda jäi kohale – Rooslaiud ja Normanid. Lahkudes pühitseti puukirik välja.
7.augustil maabusid nad Breviki sadamasillal Lidingöl Stockholmi ees. Loomadest jäi Ruhnu maha umbes 200 lehma, 300 lammast, 150 hobust ning 300 kana.