Ruhnu valla sümbolid ja Riigikantselei kooskõlastus

Ruhnu saar kuulub Saare maakonda ja moodustab iseseisva Ruhnu valla. Saare pindala on 11,9 km², pikkus 5,5 ja laius 3,5 km. Lähim koht mandrile on 37 km kaugusel asuv Kolka neem Kuramaal Lätis. Kuressaarde on linnulennult 70, Pärnusse 96 ja Kihnu saareni 54 km.

 

Esmakordselt on Ruhnut kirjasõnas mainitud 1341.a. Kuramaa piiskopi vabaduskirjas, milles kinnitati, et saart asustavad rootslased võivad elada vabade talupoegadena rootsi õiguse järgi. Viimaste arheoloogiliste uuringute järgi on aga esimesed inimesed Ruhnus käinud juba aastal 5200 eKr ehk 7200 aastat tagasi.

Kõige rohkem elas inimesi saarel 1842. aastal – 389. Põline rootsi kogukond, kus elati 17. sajandi kommete järgi, lahkus sõja ja nõukogude võimu eest Rootsi 4. augustil 1944. Kohale jäi vaid kaks peret. Uued asukad tulid peamiselt Kihnust ja Saaremaalt. Tänaseks on elanikkond enamuses uuesti vahetunud.

Ruhnu saarel on  29 majapidamist, kus elab aastaringselt u 70 inimest. 50 % täiskasvanutest on hõivatud palgatööga, kes saavad sealt ka oma peamise sissetuleku. Saarel on järgmised asutused ja ametid: Ruhnu vallavalitsus, Ruhnu põhikool, raamatukogu, jäätmejaam, rahvamaja, Ruhnu lennuväli, elektrijaam, Ringsu sadam, Eesti Posti frantsiisikontor, EELK Ruhnu Püha Magdaleena kogudus, Ruhnu muuseum, ilmajaam, kutseline päästja ja päästehoone, SAR kaater koos meeskonnaga, Kaitseliidu Ruhnu rühm jpm.  Veeteede Ameti hallatav tuletorn on aastast 2004 mehitamata.

Saarel on 2 aastaringselt töötavat kauplust, 10 majutusasutust, mitmed söögikohad, mis on avatud suvel. Põllumajandusega – mesindus, veise- ja lambakasvatus ning loomasöötade varumine – on seotud kuus perekonda.

Ruhnu saare 1154 hektarist on füüsiliste isikute eraomanduses (talude käes) 747 ha, sellest haritavat maad on 86 ha, rohumaad 227 ha ja metsa 291 ha. Rootslastele kuulub 21 %, kohalikele elanikele 52 %, KOV-le 4 % ja riigile 27 % , sh RMK-le 26 % saare pindalast.

Ruhnu saar moodustab Liivi lahe keskosas asuva loode-kagu-suunalise aluspõhjalise seljandiku kõige kõrgema, veepealse osa. Seljandik on liustikulise tekkega voorelaadne moodustis. Iseloomulik on selle kuju asümmeetrilisus oma pikitelje suhtes: tema läänenõlv on laugem kui idanõlv, mis on olnud oluline ka Ruhnu saare arengu ja nüüdisilme kujunemise seisukohalt. Saare idaosa luitestikku katab valdavalt mets, mida on 60 % saare pindalast. Saare lääneosa on madal, tasandikulise pinnamoega, kus kohati kasvab sanglepikuid, suuremalt jaolt on aga kasutuses põllumajandusliku maana.

Loomadest elavad Ruhnus metskits, rebane, rändrott, koduhiir, juttselg-kärnkonn, nastik jt, meres viiger- ja hallhüljes. Sagedasemad kalaliigid on lest, siig, lõhe, meriforell, räim, ahven, koger, merihärg, nolgus, tint, kiviluts.